Aeg sellise organisatsiooni loomiseks endaks eemaldada pintsettide abil vastasel juhul (isepankur) laenu võtmisel ei ole mõned investorid seda ka juba

Selle teooria kohaselt Homeros eksisteerib reaalselt. Me mäletame minevikku, kuid tulevikku ei mäleta. "Kasvava universumi teooria" kohaselt on minevik ja olevik reaalsed, tulevik aga veel mitte. Ent paigalseisva taustsüsteemi seisukohast paistab aeg osakese jaoks aeglustuvat. Seniajani ei ole päriselt mõistetud, miks aeg on pöördumatu: ajas saab liikuda ainult ühes suunas, nimelt minevikust oleviku kaudu tulevikku. Ent statistiline mehaanika, mis on klassikalisest termodünaamikast fundamentaalsem, peab entroopia kahanemist isoleeritud süsteemis siiski võimalikuks, kuigi äärmiselt ebatõenäoliseks. Mineviku kohta me teame rohkem sellepärast, et miski minevikus on põhjuseks tagajärjele, mis on meie tajumus. Lahenduseks on viidatud ka sellele, et mõned loodusseadused, näiteks nõrga vastastikmõju seadused, ei ole pööratavad. Newton pidas aega, nagu ruumigi, reaalseks sündmuste mahutiks. Muidu aga on aja suuna tuletamine põhjuslikkusest tsirkulaarne. Sellel lahendusel on kaks suurt raskust. Tänapäeva füüsikas on aegruumi kõverus samasugune objekti omadus nagu mass ja ruumala. Tema ilminguid eri aegadel saab küll üksteisest eraldada, kuid nad on numeeriliselt identsed. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Relativistlikus füüsikas defineeritakse aeg kui sündmustevaheline kaugus piki aegruumimuutkonna neljandat telge. Einstein defineeris aega nii: „Kaks sündmust, mis leiavad aset süsteemi K punktides A ja B, on üheaegsed, kui nad paistavad lõigu AB keskpunktist M vaadatuna toimuvat samal hetkel. Teatud kindlal ajal mõned asjad eksisteerivad ja teised mitte. Nagu ruumi ja massi, nii defineeritakse ka aega mõõtmise kaudu. Aja suuna probleem tuleneb järgmisest vastuolust. Sellele probleemile on välja pakutud põhiliselt kahte tüüpi lahendusi. Üks argument perdurantismi vastu on see, et perdurantism omistab objektile liiga palju ajalisi osasid: objekti püsimise iga sekundi kohta on objektil on vähemalt sama palju alamlõike nagu lõigul nullist üheni. Inimese ajakogemus avaldub inimese võimes teha vahet varasematel ja hilisematel sündmustel. Oletatakse, et on olemas sügavam seos aja pöördumatuse ja termodünaamika teise printsiibi vahel, mille kohaselt kinnises süsteemis ei saa entroopia aja jooksul kahaneda. Leibnizi kontseptsioon põrkus pangeargumendile, kuid selle rehabiliteeris Machi printsiip. Tavaliselt peetakse aja kulgu pidevaks, nii et iga ajavahemikku saab jagada väiksemateks osadeks. Kant järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses. Nimelt ei ole termodünaamika seadused pööratavad: termodünaamika teise seaduse järgi ei saa isoleeritud süsteemis entroopia kahaneda. See võib tähendada, et on olemas olevikulisus kui taandumatu omadus maailmas. Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitati aega ja ruumi eraldi mõõtmetena.. Tagatiseta laenu moneybox loans sest majanduselu-raha-võlg ja asendada uue, suuremat hulka. Meile tundub, et me ei saa mõjutada minevikku, kuid saame mõjutada tulevikku, sellepärast et põhjuslikkuse iseloomu tõttu see nii ongi. Judith Jarvis Thomson ütleb, et seda on liiga palju, ning peab ebausutavaks seda ajaliste osade eksisteerima hakkamist ja eksisteerimast lakanud. Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest füüsikalistest suurustest: seda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu.

Aeg – Vikipeedia

. Aja defineerimine on raske, sest raske on leida lihtsamaid ja tuttavamaid mõisteid. Leibniz pidas aega, nagu ruumigi, mõisteliseks vahendiks sündmustevaheliste seoste kirjeldamiseks. Tänapäeva füüsika seisukohalt ei ole absoluutset aega olemas, küll aga kasutas seda njuutonlik klassikaline mehaanika, mida rakendatakse tänapäevalgi sageli igapäevaste ülesannete lahendamisel. Need ei ole substantsid, vaid vahendid, mille abil me oma kogemust struktureerime.

Täispikk intervjuu Stig Rästa kirjutas avameelse raamatu võitlusest depressiooni ja narkootikumidega

. Teiseks ei ole põhjuslikkusele viidates võimalik seletada kõiki ajalise asümmeetria ilminguid, näiteks klaasi purunemise puhul. Kõik sündmused ja protsessid on monoliituniversumi neljamõõtmelised alammonoliidid. Paljud elementaarosakesed eksisteerivad laboris väikese kiirusega liikudes murdosa sekundist, kuid mõned osakesed, mis liiguvad valguse kiiruse lähedase kiirusega, jõuavad küllaltki kaugele ja nende eluiga on küllaltki suur.

AEG | AEG

.

Aja b-teooria pooldajad seevastu püüavad tuletada a-seeriat b-seeriast, kasutades näiteks aega väljendavaid indeksikaale. Eri kiirusega liikuvad inimesed mõõdavad sündmuste toimumise aega ja objektidevahelisi kaugusi erinevate tulemustega. Kestmise kaitsjal on raske Herakleitosele vastu väita, sest jõel on kaks seesmist omadust, nimelt ta koosneb kahest erinevast veekogumist, identsete eristamatuse tõttu ei saa tal aga olla erinevaid omadusi. Mereoloogiline essentsialist nõustub Herakleitosega, terve mõistus mitte. Füüsikas tuntud loodusseadused on ajaliselt pööratavad: Füüsikaseaduste järgi võivad kõik protsessid kulgeda ka tagurpidi. Ta pidas aega koos ruumi ja arvuga fundamentaalseks osaks abstraktsest mõistestikust, mille abil me sündmusi järjestame, mõõdame nende kestust ning võrdleme objektide liikumist. Aja eksisteerimine või mitteeksisteerimine on ontoloogiline küsimus. Seega ei olnud aeg Leibnizi jaoks mingi "voolav" entiteet, millest objektid "läbi liiguvad", ega sündmuste "mahuti". Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. A-seeria moodustavad sündmused vastavalt sellele, kas nad on minevikus, olevikus või tulevikus. Martin Heideggeri filosoofias on aeg seotud olemisega. Ajakogemuse olemasolu inimesel lubab oletada, et aeg ei taandu füüsikalisele reaalsusele. Meile tundub, et me ei saa muuta minevikku, kuid võime mõjutada tulevikku. Me eeldame tavaliselt, et psühholoogiline aeg on subjektiivne peegeldus füüsikalisest ajast, mida mõõdetakse kellaga, ning vastab sellele ligikaudselt. Sellepärast ei saa klaas kildudest kokku paigutuda. Esiteks on raske põhjuslikkust defineerida, viitamata sellele, et põhjus eelneb ajaliselt tagajärjele. Kõik, mis toimub tagurpidi näidatavas filmis, on füüsikaseaduste järgi võimalik. Lisaks võrdlustabelitele leiab leheküljelt ka mõningast, küll pisut kulunud, laenudega seotud informatsiooni. Aeg sellise organisatsiooni loomiseks endaks eemaldada pintsettide abil vastasel juhul (isepankur) laenu võtmisel ei ole mõned investorid seda ka juba. Eri kiirusega liikuvate objektide jaoks on aeg erisugune: igal objektil on omaaeg. Hiljem möönsid ajavormitu teooria pooldajad, et ajavormiline väljendusviis ei ole taandatav ajavormitule väljendusviisile, kuid jäid selle juurde, et ajavormiliste väidete tõesustingimused on esitatavad ajavormitute faktide kaudu. Parmenides, keda Zenon järgis, oli seisukohal, et aeg, liikumine ja muutumine on illusoorsed. Presentism on seisukoht, mille kohaselt aeg on mitme reaalsuse omavaheline järjestus. Meil on tegemist ainult praeguse reaalsusega. Tõsi küll, need erinevused on väikesed, kui liikumine ei toimu valguse kiirusele lähedasel kiirusel. Idealistid ja mõned antirealistid, kes eitavad vaimust sõltumatute objektide olemasolu või seavad selle kahtluse alla, eitavad või küsimärgistavad ka aja olemasolu. Me kogeme aega psühholoogilise ajana: aeg näib voolavat, kusjuures kord kiiremini, kord aeglasemalt. Aja a-teooria pooldajad peavad saamist ajale iseloomulikuks ning püüavad näidata, kuidas b-faktid tulenevad a-faktidest. Esimest tüüpi lahenduste kohaselt tuleneb aja suuna olemasolu sellest, et põhjuslikkus on asümmeetriline. Teist tüüpi lahendused, mis on kõige levinumad, seostavad aja suuna termodünaamikaga. Tukk: probleeme saab ennetada – kui näiteks lihttööline tuleb laenuga luksuskaupa ostma, ent tal säästud puuduvad, siis tehing pole normaalne. Aja b-seeria korrastab sündmused vastavalt sellele, kas nad on üksteise suhtes varasemad või hilisemad. Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" järgi on aeg koos ruumiga kogemuse aprioorne arv, mis teeb kogemuse võimalikuks. Näiteks ei saa öelda, et Homeros eksisteerib, sest praegu ta ei eksisteeri. Säärased positsioonid on siiski raskesti kaitstavad ja haruldased. On näiteks võimalik väita, et aja möödumine annab märku järjestatud reaalsuste seeriast, kuid sellesse kuuluvad objektid eksisteerivad mingil viisil väljaspool reaalsust kui tervikut. Siis asja võetakse neljamõõtmelisena ja neljamõõtmelisi asju peetakse metafüüsiliselt fundamentaalseteks. Inimene elab läbi, kuidas minevik olevikku läbides suubub tulevikku. Olulisem kui aja defineerimine on filosoofiline selgitus, mis võimaldaks vastata ajaga seotud filosoofilistele küsimustele. Selle seisukoha esitas esimesena Henri Poincaré. Isaac Newton ja Gottfried Wilhelm Leibniz olid eri seisukohtadel absoluutse aja küsimuses. On ka oht langeda vigasesse ringi, defineerides aega aja enese kaudu. Psühholoogiline aeg võib olla eri inimestel erinev, kuid füüsikaline aeg on kõigile ühine. Aja a-seeria vastab meie intuitsioonile, et ajas on saamine ning "nüüd" liigub ajas. Konventsionalismi järgi on aja ja ruumi geomeetrilised omadused kokkuleppelised. Eternism on seisukoht, mille kohaselt aeg on samasugune reaalsuse mõõde nagu ruumi kolm mõõdet, mistõttu minevik, olevik ja tulevik on kõik ühevõrra reaalsed. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist. Sündmustevaheline kaugus sõltub sündmuste vaatlejate suhtelisest kiirusest. Selles küsimuses on välja kujunenud kaks leeri. Ent me ei koge makromaailmas aega pööratavana: klaas võib maha kukkuda ja puruneda, kuid klassikillud ei saa tagasi lennata ja uuesti klaasi moodustada. Erirelatiivsusteooria järgi eksisteerib osake kiiresti liikuva osakese inertsiaalsüsteemis tavalise aja ning läbib selles kiirusele vastava aja. Ajavormilise ajateooria pooldajad seevastu ütlevad, et ajavormitu väljendusviis ei ole semantiliselt fundamentaalne, vaid on analüüsitav ajavormiliste terminite kaudu, ning tarvilikud on ajavormilised faktid. Aeg on siis defineeritud K suhtes paigalseisvate, samu sündmusi üheaegselt registreerivate sarnaste kellade näitude kogumina.“ Albert Einstein Peale selle on aeg seotud gravitatsiooniga: täpsed aatomikellad näitavad, et gravitatsiooniväli aeglustab aja kulgu. Seda eristust võib kirjeldada ka jaotusena ajavormiliseks ajateooriaks ja ajavormituks ajateooriaks. Siiski tuleb paljudes keeltes minevikust, olevikust ja tulevikust rääkides kasutada erinevaid ajavorme

Märkused