Arvestades aga aasta jooksul vajaminevad summad kokku, on võimalik vältida ebavajalikke oste ja vähendada vajadust ülemäärase laenuraha kasutamiseks, säästes ise

Samal ajal väärib märkimist ka Lehemaa lühiõudusfilm "Karv", mis on võib-olla kõige täiuslikum kodumaine film üldse. "Tõde ja õigus", rež: Tanel ToomPikemaid kommentaare ei vaja. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne, et midagi ülimalt traagilist toimub kusagil allhoovustes ja on vaid aimatav. Täiesti eriline film omas kontekstis, mis kindlasti jäi paljudele kättesaamatuks. Õnneks on aga meil Vallo Toomla film, mis ise on üks lend Lepajõe igapäeva. Ma küll loeksin, kas või selle pärast, et mulle väga meeldib, kui meie filmikultuur mahutab ka selliseid B- ja veel kummalisemate kategooriate nähtusi.

Autahvel. Filmiaasta 2019 | Film | ERR

. Ka "The Farewell'i" pakutud vastus pole ammendav. Need kaks asja on omavahel seotud. "Marriage Story", rež: Noah BaumbachNetflixi võidukäik jätkub - üks kahest tänavusest voogedastusplatvormi produtseeritud auhinnasoosikust. Aga juba asjaolu, et ma ei nihkunud selle aja jooksul kordagi oma kodudiivanil, on märk filmi tugevusest. aastal nägin ning mis kõige rohkem suutsid mind paremal või miks ka mitte halvemal, aga erilisemal moel erutada. Sokurovi õpilane Balagov valdab kunsti, kuidas teha meeldejäävat filmi. Sellise plastiliinist ENSV maailma loomine, kus kass Teforastus oma asju ajab, on sündmus omaette. Ja vallutabki! Mission impossible tegelikkuses. Ta on maniakaalne ja lärmab palju. See aasta näitas taas, et võib tasuda küll.Uus sõltumatu tulija Eesti filmi äärealale. Kui vaadata, mis tänapäeval toimub, siis tundub, et paljud pisarad ei ole vist siiani kuivanud. Päevade sõnad", rež: Vallo ToomlaSee on sõna otseses mõttes portreefilm. Tragöödia mängitakse lahti täpselt nii, et kogu müüt on võimalik ära tunda, aga samas piiisavalt vabalt, et mitte muutuda originaalmaterjali orjaks. Päevade sõnad"Selliseid dokumentaale Eesti inimestest peaks palju rohkem olema ja tulema. Selle kõrval on aga paar huvitavamat näidet. Paar üksikut võttepaika ja lakkamatu dialoog arendavad aga lõpuks film-filmis tunde, kus ilmselt iga vaataja suudab vähemalt mõneks hetkeks ka enda peredraamasid ära tunda. Täispikk film aga on pisut liiga viimistletud, ümar ja puhas, nii et see ei tõuse päris samadesse kõrgustesse sarjaga. Väljavõte Winterthuri filmifestivali seansieelsest tutvustusest. See siin on päris režissöör päris filmiga, kus sul ei ole vaja pinge kruvimiseks panna stseenide taustale pulssi lakke ajavat muusikat ega juhatada vaatajat kiire montaažiga läbi tapmisstseenide. Just Scorsese on teinud Robert De Niro ja Joe Pesci sellisteks näitlejateks, kellena me neid teame, ning De Niro ja Pesci on omakorda loonud Scorsese karjääri. Aasta vanamehe film. "Cold Case Hammarskjöld", rež: Mads BrüggerVandenõuteooriate, palgasõdurite, mõrvade ja epideemiate oskuslikult mängulise paljastamise ja välja mõtlemise eest. Mina igatahes hoidsin pimedas kinosaalis pisaraid tagasi. Kui aga see fakt kõrvale jätta, jääb alles fantastiline draamafilm, mis heidab pilgu kupli alla, kus pole kõik teps mitte korras. Komöödia ja tragöödia käsikäes. "Jokker" portreteerib murekohti võimsalt. Eriti märkimisväärne on, et tegu on režissöör Nora Fingscheidti debüütfilmiga. Ladina-Ameerika kinole omaselt lisanduvad ilmalikele ja realistlikele jäädvustustele maagilised täiendused. Isegi rõõmsatel hetkedel hõljub õhus raskemeelsuse ja peatse surma hõng. Tõi kinno ka need, kes viimati käisid kinos Nõukogude ajal või hea juhul siis, kui välja tuli "Nimed marmortahvlil". Kohustuslik vaatamine nii enne kui ka pärast valimisi. Sellist filmi oleks väga lihtne teha maotult ja mõttetult, minnes Hollywoodi kommertsliku 'i teed, aga režissöör Lorene Scafaria valib teise tee. Scorsese meistritöö teostumine Netflixis on samuti ajastu märk."Killing Eve" ja "Too Old To Die Young"Phoebe Waller Bridge'i "Killing Eve'i" on olnud kaks hooaega ja sari ei näi päris maha käivat. "Ükskord Hollywoodis", rež: Quentin TarantinoRetseptsioon on seni tõstnud esile peamiselt seda, et Tarantino kordab ennast. Joaquin Phoenixi nimitegelasest saab see, kelleks ühiskond ta muudab. Poleks arvanudki, et saan ühe Eesti filmiga seoses kasutada märksõnu giallo, Mario Bava, Cattet ja Forzani, Peter Strickland. Kinematograafia, montaaž, helitaust – kõik on meisterlik. Palju filme jäi ka välja, mida oleks tahtnud mainida. Film, mille tegemise võib ette võtta vaid nende näitlejatega. Kui tekib küsimus, kas nii ikka saab ja sobib, siis selgus, et saab ikka küll ja enamgi. Aga Joon-Ho keerab õige pea kõik nupud põhja ja siis tuleb sinna müstikat, absurdi ja mingi nurga alt võib isegi öelda, et "Parasiit" on aasta parimaid õudusfilme. Samara Weaving on tulevane staar ja filmi lavastajatest me ilmselt kuuleme veel mõndagi head. Tõelisel ood #metoo liikumisele, kus mehed on täielikud tossikesed ja naised on nii kõvad tegijad, et löövad uksed jalaga lahti ja tõmbavad kiimas tobujopskitelt naha üle kõrvade. Jah, maailm, me oleme sinnamaani jõudnud. Samuti tundub mõruna asjaolu, et esialgu üksikuks jäävale linateosele siiski juba järge planeeritakse.Kodumaiste komöödiate suurim häda on seni olnud fakt, et nende ajal ei saa väga naerda. Film ei valmistanud pettumust – ehe lugu tänapäeva Suurbritannia ühiskonnast kogu oma alastuses. Kõva aplaus härra Ari Asterile!Järgmiste kohtade vahel on tihedam rebimine. Indekseeritud pensionid tõusid kiiresti, nagu ka olematust tööpuudusest üleskuumenenud tööturul palgad. Yorgos LanthimosVõimusuhted, võimuiha ja manipulatsioon kohtub Lanthimose rahutuks tegeva, kütkestava ja ainulaadse stiili poolt puudutatud ajastudraamaga. Režissöör on suutnud väga hästi tabada tegelaste vahelist dünaamikat. Väike Stevie tahab lihtsalt rulatada ja leida sõpru. Mitte, et Eesti Pank seda kunagi teinud ei oleks, aga need jäid pisiepisoodideks. Kui paljud filmid ongi loodud meelt lahutama, eriti õudusžanris, siis "Jaanipäev" pole pelgalt meelelahutus, vaid lausa kunst. Filmi suurimaks plussiks on muidugi läbiv inimlikkus kõigis tegelastes.Sergei ja Pärtli plastiliinanimatsioon on ilus, armastusega tehtud ja soe. Väga lihtsate vahenditega, kuid julge film, mis üllatab, jutustades justkui kaks korda sama ümber. Vähemalt pealnäha on see ju praktiliselt üks-ühele sama lugu möödunud aastal kriitikute südamed võitnud Hirokazu Kore-eda "Poevargad". Seda suurem oli üllatus, kui sellest kujunes sarnaselt eelmainitud filmile "Nugade peal" parimas mõttes suur ja meelelahutuslik vaatemäng. Eriti oluline film Brexiti ja muu populistliku kamarajura valguses. Nagu Fassbinder ise oleks hauast tõusnud ja uuesti filme hakanud tegema. Wayne Wangi "Tagasi kodus" suudab selle kõik esile tuua. Režissöör James Mangold aga, kes viimati lõi täiesti pahviks neo-noir koomiksifilmiga "Logan", suudab värskes linateoses panna ühe marginaalse killu ralliajaloost särama iga kinokülastaja jaoks. Seekord on peategelaseks staažikas kosmonaut, kes on vanuigi tütrele oma tülika eksistentsiga jalgu jäänud. "Süda Sõrve sääres", rež: Eeva MägiTundub, et valida on Eesti filmide hulgast küll ja veel. See on vaikselt kulgev, aga ülev kinematograafiline jutustus. Vanaisa on eluaegne sõjaväelane, pojapoeg teenib aga elatist stripparina ja unistab, et saaks avada oma erootilise tantsu teatri. Kadri Vooranna suurepärane muusika. Enamik tegevusest leiab aset ühes korteris. Film, mida vaadates tundub, et see on tehtud umbes kolme rublaga. Saksa lavastaja Fatih Akin tegi enda senise filmigraafia juures järsu vasakpöörde ja võttis ette alkassist palgamõrvari Fritz Honka jäleda loo..

Keskpärasusest päästab "Jokkeri" aasta parim näitlejatöö. Ma tunnen oma kontides, kui raske neil on. Jah, ma olen üks nendest, kes käis seda kaks korda vaatamas. Esmaklassilised näitlejatööd Scarlett Johanssonilt ja Adam Driverilt. Samas oskas Toom teha seda suursuguselt, just nii, nagu inimeseks olemine väärib. Arusaadav, et vahel on vaatajal raske otsustada, kas võtta seda sürrealistlikku spioonilugu naljana või huumoriga, mis on küll kaks täiesti erinevat asja. Pealkirja inspiratsiooni pole vaja kaugelt otsida – loomulikult Russ Meyeri "Beyond the Valley of the Dolls" – ja stilistika, teema, muusikakasutus ja muu selline viitab samuti vanakooli -erootikale. Parimate näitlejatöödega lastelt. Maksehäire annab siiski laenuandjale teada, lõunapoolsed küljed, kus päeva jooksul nõustada milline töö just turunduskulude. BBC all valminud sari on vaimukas, õudne ja haarav, romantilise maiguga krimidraama.Nicolas Winding Refni minisari "Too Old To Die Young" on täis koledaid tegusid ja kurjategijaid, kuid õhkkond, mille Refn kujundab, pressib end vaataja mälusse. Rian Johnson on teinud aasta kõige meelelahutuslikuma filmi, mis üllatab, naerutab ja teeb lihtsalt meele heaks. Seikluslik, tänapäevane ja õnneks ei võta ennast üldse liiga tõsiselt.Riia filmifestivalil nähtud dokumentaalfilm Valgevenest. Üle aegade tugevamaid tegelaskujusid omas valdkonnas, kelles on veidi ka ühes Brasiilias elava Eesti disaineri jooni.Lühifilm kassist. Film, mille jaoks on kokku kogutud erinevad mõrvamüsteeriumides kasutatud elemendid, mis seejärel kirjutatakse meelelahutuslikul moel ümber. Ja tuleb välja, et see sündmus on jabur nagu Coeni vendade must komöödia. Mõni pelgaks juba tõika, et tegemist on must-valge filmiga – samas annab see trööstitusele kõvasti juurde. Kuigi häid filme oli päris palju, ei leidnud ma juba teist aastast järjest sellist filmi, mida ma tõesti armastaksin ja tahaksin kordi ja kordi vaadata. Eriti see viimane, sest "Tõde ja õigust" käis vaatamas üle veerand miljoni inimese, rohkem, kui James Cameroni "Avatari"."Surematu", rež: Ksenija OkhapkinaDokumentaalfilm venemaa Kaug-põhjas asuvast tööstuslinnast. Ma tunnen oma südames, kui palju armastust seal on. Tegelikud probleemid – vägivallalumm, ahastus, depressioon – ei pesitse aga filmis, vaid ühiskonnas endas. Toimunu tõsiduse mõistmiseks tuleb meenutada üht Eesti majanduspoliitika alustala. Hõbemedal võiks lausa viie filmi vahel jagamisele minna. Need kõik on tühjad sõnad, sest Bong Joon-ho film on palju mitmepalgelisem.

Pille Tsopp-Pagan „aasta ema” vangimõistmisest: mida.

. "Always Be My Maybe", rež: Nanatchka KhanTõsiselt lõbus ja muretu romantiline lugu, mis ei vääri vaatamist ainuüksi sellepärast, et Keanu teeb selles aasta parima. aasta pangaröövi Stockholmis, mille järgi sündroom nime sai. "Trainspotting" oli sellega võrreldes päikseline teos. aastatel Eesti koduperenaistele lääne unelma pähe teflonpanne müüdi."The Traitor", rež: Marco BellochioLavastuslik sissevaade Itaalia maffiaprotsesside ajalukku läbi endises Costa Nostra liikme ja hilisema vilepuhuja Tommasso Buschetta elu. aasta filmi "Gloria" ja tegi sellest üks-ühele uuesti, kasutades lihtsalt Ameerika näitlejaid. Nii seosed kui sündmustekäik on ühtaegu rituaalsed ja ootamatud. "Marriage Story", rež: Noah BaumbachÜks neid armastusfilme, mida ei soovita kellelgi koos oma armastatuga vaadata. "Cold Case Hammarskjöld", rež: Mads BrüggerHullu taanlase Mads Brüggeri võrratult mänguline dokumentaal, mis, nagu autor alguseski viitab, on kas ühe kõigi aegade küünilisema vandenõu paljastus, või siis täielik paranoiline totrus. Maailm oli kohutav, groteskne paik. Kui keegi suudab üldse Phoenixit Oscarist ilma jätta, siis on see Adam Driver. Teelahkmel kohtuvad kõige lihtsakoelisem slasher ja peenekoeline ühiskonnakriitika, aga see on vaid lihtsustus: pinna alla pulbitseb ka laiem vaade meie praegusele ajale, rassiproblemidele ning inimeseks olemisele üleüldiselt. Film kui palve", rež: Andrei A. Eripreemia Kadri Voorandile, kes teeb heliribal täiesti imelisi asju. Tulemuseks võrratu sadomaso draama.Xavier Dolanile omane, võrratu heliribaga sentimentaalne armastusdraama. Reklaamirulli järgi võiks arvata, et tegemist on lihtsalt komöödiaga. "Riiklikud matused", rež: Sergei LoznitsaMonteeritud arhiivikaardrid Stalini surmast, mälestamisest ja matustest. "Vanamehe film", rež-id: Oskar Lehemaa ja Mikk Mägi ning "Karv", rež: Oskar LehemaaTänavustest Eesti filmidest on lihtne kiita "Tõde ja õigust", kuid samas ei paku see meie kinolukku just kuigi palju uut. Portree kunstnikust, mis seab esiplaanile tema inimlikkuse. "Tõe ja õiguse" ja "Jokkeri" reastamisel lähtusin põhimõttest "eelista kodumaist". Ükspuha, mida Joe Pesci, Robert De Niro või Al Pacino teeva - seda on lihtsalt lust vaadata. Kui see oleks täispikk linateos, siis võiks sellega vabalt maailma murda. Nende õnnetuseks on see film rohkem kui kõvatamine pööretega minutites. Jonathan Pryce'i südamlik ja hingeline supersooritus võiks tuua mehele Oscari nominatsiooni. Film üritab tekitada õudu ning pakkuda nii üldistusvõimelisi kujundeid kui ka keelelist ja vormilist autentsust. Tänu sellele, et küsitluses osalenutele polnud seatud piiravaid tingimusi, on ka valik erakordselt lai. Üksik saar paar sajandit tagasi, kaks noort naist, kokku lepitud abielu ja tellitud maal viivad paratamatult modelli ja kunstniku keelatud suhteni. Niipea, kui nende ainus abiline kaob, teisenevad soojad peresuhted väikesteks vastasseisudeks ning järele jäävad enam-vähem kalkuleeritud, majanduslikud ja seksuaalsed huvid. Oskar Lehemaa ja Mikk Mägi "Vanamehe film" võtab kõik selle hea, mis on Eesti aastakümnete pikkuses anima- ja nukufilmitraditsioonis, ja peksab selle ilma igasuguse valehäbita tükkideks - see on nihilistlik sotsiaalkriitika peidetud labastesse seksinaljadesse. Toomast kimbutab tööpuudus ja ta peab santehnika kõrvalt hakkama end ka eskordina väja pakkuma. aasta lõpus , kui menetleti järgmise aasta riigieelarvet. Pisarateni liigutav linalugu on realistlik portree Wolti ja Bolti ajastu varjupoolest. aastate Hamburgis, siis on see üks kentsakamaid, stiilsemaid, naljakamaid, samas ka hirmsamaid lugusid, mida minu silm on viimastel aastatel näinud. See film armastusest ja kõigi selle eri varjunditest mõjub kohati suisa dokumentaalsena. "Rocketman", rež: Dexter FletcherKui Queenist rääkiv "Bohemian Rhapsody" oli mõnus meelelahutus, siis Dexter Fletcheri "Rocketman", mis keskendub Elton Johni kirevale elukäigule, on palju tugevam tervikteos. Arvestades aga aasta jooksul vajaminevad summad kokku, on võimalik vältida ebavajalikke oste ja vähendada vajadust ülemäärase laenuraha kasutamiseks, säästes ise. Üllatustest pungil terav ja salvav ühiskonnakriitika, mis ei karda näida jämekoomiline. Vaene perekond üritab vahendeid valitama toime tulla. "Antigone", rež: Sophie DeraspeFilm paigutab samanimelise Sophoklese tragöödia tegelased tänapäeva Kanadasse, kus tegelaste võitlus enda eksistentsi ja ideaalide nimel haarab vaatajat esimesest kaadrist. "Zorg II", rež: Auden Lincoln-VogelMis nii viga, kui esikümnes üks töö BFMist ja üks EKA animatsioonist. "Toomas teistpool metsikute huntide orgu", rež: Chintis LundgrenChintis Lundgreni "Manivaldist" tuttav noor kuum hunt Toomas on nüüd saanud peaosa. Sarnaselt "Meiega" toimuvad siingi paljud õudused päevavalguse käes, mis muudab need veel topelthirmsaks. aastat ja Eesti Televisioonis plaanitakse suurt muudatust – minna mustvalgelt telepildilt värvilisele. Aasta kõige ebamugavam film. "Talv vihmametsas", rež: Anu-Laura TuttelbergLooduse ilu ja nukufilmi esteetika imekauni kombinatsiooni eest. Film pakub hulganisti allasurutud tundeid, mis on lõpuks valla pääsedes seda võimsamad. Jah, rubla eest saab vähem kui euro eest. Aga ei ole midagi sügavamat ja kaalukamat kui lapse ja lapsevanema omavaheline suhe. Ei mäleta sellist aastat, kus oleks sedavõrd palju tugevaid dokumentaale ja ka animatsioone. "Tõde ja õigus" ja "Surematu"Kodumaise kassamagneti "Tõde ja õigus" vaatamise kõrval peaks rohkem tähelepanu saama ka "Surematu", muljeltavaldava esteetikaga dokfilm elust Venemaa kauges ja külmas tööstuslinnas. "Dogs Don't Wear Pants" seob omavahel hingelise ja füüsilise valu ning romantiliste komöödiate kergelt imala armsuse. Igasugused rekordid on löödud ja väga erinevaid filme on kamaluga tulnud. Mägi muudab "dokumentaalsuse" taas väga mänguliseks, sest tegelikult on ju tugeva kunstilise fookusega lavastatud kogu see film. Film ainult meestele."The Irishman"Režissöör: Martin Scorsese"Heat" on parem ja Scorcese ei väärinud "The Departedi" eest Oscarit

Märkused