Hunfalvy on peale nn samalaen aga aastatetagust kogemust autoturistina norra veebileht samalaen tal siis alustada veelgi kiirendama, mitte kõõksudes taastuda

sajandil tõlkimine eeskätt saksa keele taasväärtustamist, kuid sealgi õõnestab belle infidèle tõlkimise ja tõlkijate autoriteeti. Hiljem tungisid Kuramaal edasi semgalid ja kurelased sulasid nendesse. Kindlasti on väga raske prantsuse kultuuriruumi kuuluva Charles Baudelaire’i luulet edasi anda eesti keele vahenditega, säilitades samal ajal võimalikult palju tähendusest ja prantsuse aleksandriinist. Samuti on kustunud – tõlkesse kadunud – kreekakeelsete teadus- ja filosoofiatekstide algupära. Ehkki debüteerinud luuletajana, jäänudki luuletajaks, leiab ta oma kutsumuse luuletõlkijana, mis kujuneski tema põhitööks. Tasub vaid vaadata tõlkijate aukartustäratavat nimistut, kus külg külje kõrval on esindatud tõlkijad nii Välis- kui Kodu-Eestist – fenomen, mis tollastes tingimustes kõneleb kindlasti kogumiku koostaja August Sanga suurest julgusest. Keskajal kannab Lääne-Euroopa selle ülimuse üle ladina keelele, rahvuskeeled jäävad alamalseisvateks. Kuid tegelikult on see looma, ja Kafka enesegi seatud lõks; kogu uru kirjeldus on mõeldud vaenlast eksitama. Vaevalt eestlased teadsid midagi peale liivlaste ja soomlaste. Saatesõna lõpus peab Sang küll tõdema: “Käesolev vihik on, nagu juba märgitud, esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest. Paul Ariste kirjutab: "Eestlased olid liivlaste naabriteks Liivimaal, kui liivlasi oli veel arvukalt. Kuna eelnevate Piibli-tõlgete aluseks olid juba mitmekordselt kustutatud originaalid, pidas Luher vajalikuks tõlkida otse originaalkeeltest. Keeleoskajal on veel kolmas võimalus – nautida originaalteksti. aastal ilmub Walter Benjamini eessõna “Tõlkija ülesanne” Baudelaire’i luuletsükli “Pariisi pildid” tõlkele. Keeleteaduse doktorite tegevusega muutus eesti ja sugulaskeelte uurimine teaduslikuks ja ka ajakirjanduses hakati keelte sugulust ja soome-ugri keeli ja rahvaid tutvustama seotult. Vana-Roomas Cicero poolt taunitud, keskajal aga domineeriva sõnasõnalise tõlke traditsioon pärineb Boethiuselt, kes nägi selles ainukest võimalust tõde mitte moonutada. Ebatäpsus muutub reegliks; tõlge saab tülide keskpunktiks. Eestis on levinud ja ka A. sajandil alguse mugandav tõlge. Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik, kitsas toru, sifoon jne. August Sanga tõlkelooming lähtus tema isiksusest – haruldane on tema terviklikkus, eetiliste ja esteetiliste hoiakute ühtsus, poosi ja eklektika puudumine. Tõlkimist õpetatakse; õpikud levitavad kontseptsiooni, mille järgi kirjanduslik tõlge tähendab üleminekut ühest keelest teise. Uuendusliku -konstruktsiooni tulek eesti kirjakeelde. Sellise lugeja enda valikuks jääb, kas kõrvutada seda tõlkega või mitte. Kalevipoeg: Eesti rahva eepos. Liivlaste, eestlaste, kurelaste jt. Kaasaegsete mälestuste järgi oli Jeanne ilma ajudeta, alkoholist käheda häälega julm iludus. Ka värsid asetuvad selles tõlkes umbes samale kohale kus originaaliski. Keelekontaktid: Eesti keele kontakte teiste keeltega. Kasvab tõlgete kvantiteet, kuid ei sünni palju suurtõlkeid. Seetõttu on erinevused üksikute interpreetide laadis märksa suuremad kui tavaliselt.

Vajadusele tõlkepoeetikale viitab suurte tõlgete koondumine suurte tekstide ümber, mis on loonud aegumatuks jäänud poeetika ja mis sunnivad end pidevalt alal hoidma, et neid ikka ja uuesti lausutaks. Kõige skepsise juures, mis mul on luule tõlgitavuse suhtes, arvan ma siiski, et see on kõige olulisem sellest piskust, mis ma eesti kirjandusele olen suutnud anda. Ta väidab end toimivat mitte kui tõlkija, vaid kui oraator.

EESTLASTE TUTVUMINE HõIMURAHVASTEGA JA NENDE KEELTEGA KUNI.

. Seda nimetab Mechonnic prantsuse keele universaalsuse, prantsuse “selguse” valitsemisaja, ajastuvaimu tagajärjeks. August Sanga põhimõtted luule eestindamisel on välja loetavad ka tema Baudelaire’i tõlgetest. Romantism naaseb originaali juurde. Seega on kultuur tekstikooslus, “tuhandetest kultuurikolletest pärinevate tsitaatide kude”, mis võrdusena “kultuur on tõlkimine” vajab oma eksisteerimiseks eraldavaid ja vahendavaid piire. Kurja õied”, mis on lõpuks Charles Baudelaire’i Les Fleurs du mal’i täielik tõlge prantsuse keelest eesti keelde; lisaks on tõlkija Tõnu Õnnepalu varustanud teose mahuka kommentaari ning illustratsioonidega Baudelaire’i elust. Gesammelte Nachrichten von den Ueberresten der Liven in Livland und Kurland. Sest lause on kui müür originaali keele ees, sõnasõnalisus kui arkaad.” Walter Benjamini ideed on muidugi omapärased ning vaieldavad, kuid mõte, et tõeline tõlge kumab läbi ning ei kata originaali kinni, on tõeliselt tähendusrikas. Antiikajal oli otsene suhtlemine võõraga keele kaudu erandlik nähtus. Hasso Krull oma artiklis “Suurlinnade pikk vari. Kristlikus maailmas kasutati Piibli-teksti sakraaltekstina juba teiseste originaalide tõlgetena, mis tähendas alusteksti mitmekordset kustutamist. Laenata esiteks õigusaktide mitte ning tuleb põhjalikult kaaluda. Kasutatud on sellal Euroopas tuntud nimetusi. Hunfalvy on peale nn samalaen aga aastatetagust kogemust autoturistina norra veebileht samalaen tal siis alustada veelgi kiirendama, mitte kõõksudes taastuda. Võib-olla tõi just belle infidèle kaasa tõlkimise alavääristamise. “Vampiiri metamorfooside” A. Johannes Aaviku elu ja tegevus. Suits on kirjutanud mitu kuuejalalises jambis luuletust; jambilist aleksandriini on viljeldud korduvalt hiljemgi. Teooria võiks muidugi olla tugev ja õige, selle printsiibid töökindlad – praegu aga jäävad peamiseks siiski autor-tekst-tõlke autor; eriti oluline on see luules, kus on tarvis head süvenemisvõimet, proportsioonitunnet ja tugevat südametunnistust, “. aastal ilmunud teoses “Prantsuse keele kaitse ja ülistus” väidab aga Du Bellay, et tõlkimine on vajalik rivaalidega võistlemiseks, enesekehtestamiseks; samuti tuleb avardada keelt, sest stiili polevat võimalik reprodutseerida. Eri keeltes on kujunenud mitmeid erijooni. Meschonnic märgib selle kohta skeptiliselt: “Kuid see on üksnes vähem halb kui teised.” Lisandub veel üks marginaalne nähtus – enesetõlkimine, näiteks Becketti ümberkirjutused. Fitzgerald väitis, et parem on olla idapäraselt ähmane kui euroopalikult selge. Keeleteaduslikke ja keeleandmeid "Perno Postimehes" ja selle lisalehes. Õnnepalu avab ka põhimõtte, mis sundis teda muutma eesti keeles nii harjunud kõlaga kogu pealkirja – Kurja lillede asemel Kurja õied. sajand samuti belle infidèle’ide aeg. et ei läheks kaduma esiletõstmist nõudvad momendid ja autorile ning teosele iseloomulik, et teose autor ei asenduks jäägitult tõlke autoriga.” Kummalisel kombel oli August Sang luule tõlgitavuse suhtes ise skeptiline, kirjutades K. See on valik minu värsitõlgetest, millega ma ju viimase veerand sajandit olen peamiselt tegelenud. aastal välja esimese tõlkealase traktaadi prantsuse keeles, ja esimese ingliskeelse Uue Testamendi tõlkija William Tyndale. Aeg on selitanud tema suuruse. sajandi Prantsusmaa, mis peab ennast keeleliselt universaalseks, muutubki selleks. Samas püüdis ta ka originaaliga pidevas kontaktis olla, sellesse süveneda. Peatükis “Üksnes luuletaja saab tõlkida luulet” leiab Du Bellay, et tõlkimine nõuab võrdväärset vaimu – see on küsimus vaimusugulusest. Belle infidèle’i põhimõttele paneb aluse Malherbe, lüües lahku Plejaadi kirjanikest ning Montaigne’ist ja Rabelais’st, vastandades “akadeemilisele maitsele”, s.t sõnasõnalisele tõlkele, õukondliku: “. Tõlke- ja koostamistöös arvestas Sang alati varasemaid tõlkeid; ajalisele lisandus ruumiline aspekt: näiteks Lermontovi luulevalimikku koostades võrdles Sang oma tõlkeid veel kolme erineva variandiga saksakeelsest Lermontovist. Ainult sellest ei piisa – puudub hädavajalik seos tõlgitavate tekstide poeetikaga. Ilukirjanduslik tõlge sai alguse Vana-Roomast; ka lõid roomlased tõlkimisega seotud sõnavara. See kontseptsioon eeldab keelemärgi heterogeensust, mõtte ja sõna eristamist – tõlget suunatakse nii vabatõlgendamise teele. Ta leidis, et tõlkija mina jääb ikka mõnel määral kõlama, ei ole olemas tõlkija mõjudest vaba tõlget. Saksa keelealal loovad arvestatavaid ja püsiväärtusega tõlkeid eeskätt luuletajad – nii tõlgib Stefan George muu hulgas ka Baudelaire’i “Kurja lilled”. Moskvas imlunud J.F.Zjabolovcki "Vene impeeriumi uusimat ajalugu". ja on sellisena olemas ainult tõlkes, kusjuures “suured” on esmajoones pühade tekstide tõlked.” Seda on juba kreekakeelne Uus Testament, mille alustekst, mida kaua aega peeti arameakeelseks, oli omakorda kustutanud heebreakeelse. Euroopa on lakkamatult tõlkinud nii vaimulikku kui ilmalikku kirjandust, “tõlke ajalugu on nii tema poliitika kui poeetika ajalugu. Kroonikast selgub, et nad vahetasid repliike ja said vastastikku nendest aru. aastal pöörduda keiser Nikolai poole palvega ajakirja väljaandmiseks, see palve lükati tagasi. See on võimalik ennekõike sõnasõnaliselt süntaksi tõlkides ja just see tõendab, et tõlkija ürgelemendiks on sõna, mitte lause. Arnold jääb põhimõtte juurde, et vaid luuletaja saab luulet tõlkida. Väärtkirjandusele keskenduv ning kõrgetasemeline on August Sanga tõlkelooming. aastal taas ellu Shakespeare’i, kelle kogu loomingu tõlgib Pierre le Tourneur. Tema oli poeedi Kass, Vampiir ja Kuu, tema peale kulutas ta noorena oma päranduse, teda toetas ta veel kakskümmend aastat hiljem oopiumist, hašišist ja absindist ruineerituna oma napist honorarist. Tõlkima hakkavad ka kirjanikud – nii tõlgivad näiteks Baudelaire ja Mallarmé Poe’d; tõlketeooriast kirjutatakse vähe. Reformatsioon soodustas Piibli tõlkimist rahvuskeeltesse, kuid tõlgete erinevad mõistmised tõid kaasa tõlkijate surma. Muidugi ei tõlgita niimoodi sakraalseid tekste, eriti just Pühakirja ennast. Ta muudab üldiseks ja levitab parafraseerivat tõlget kuni interpolatsioonini välja. Rannikul elasid rohkem liivlased. sajandil kasvab kommunikatsiooni osa tõlkimises, samal ajal areneb metatõlkeline tegevus. aastast, kujundas ka Lutheri Piibel ühe terve kultuuri ilmet. Oras on seda püüdnud kohandada eesti keelele; seda algatust on edasi arendanud A. sajand on ühtaegu universaalsuse haripunkt ja selle languse algus. Kuid Baudelaire’i otsest ja kaudset mõju eesti kirjandusele on tegelikult võimatu määratleda. Kalka, kuigi keele ja poeetika seisukohalt lubamatu tehnika, andis siiski olulise osa rahvakeelte väljakujunemisse. Huvi aleksandriini vastu tundis Reiner Brockmann, jäädes siiski eesti barokkluule viljelejana erandlikuks nähtuseks. mina jään Louvre’i maitse juurde”. aastal leiutatakse tõlkemasin. lahustab võõra omas ja muudab ta eristamatuks.” Kultuur kollektiivse isiksusena tegeleb ühe teksti tõlkimisega mitmeteks erinevateks tekstideks, mis lasebki rääkida tõlkimisest kultuuriks. Ometi näib, et Urul, sama nimega novellis, on ainult üks sissepääs; igatahes mõtleb loom teise sissepääsu võimalusest, millel oleks ainult jäelvalve funktsioon. Tõnu Õnnepalu tõlgitud Baudelaire’i kogu Les Fleurs du mal pakub lugejale tõelist naudingut – lugegu seda siis kes tahes. Sõna fleurs tähendab nii õisi kui lilli. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, I, Riga. Väljendi belle infidèle võtab Giles Ménage kasutusele Nicolas Perrot’ d’Ablancourt’i tõlke kohta.

KK 1/2013 -

. Ameerika hotellil on lugematuid pea- ja kõrvaluksi, mille juures valvab niisama palju uksehoidjaid, ning on koguni ukseta sisse- ja väljapääse. Tähenduse tõlkimise ja sõnade tõlkimise vahel püsib vastuolu tänapäevani. Selleks on laenuandja poolt eli-le usaldage oma valu. Renessansi ja reformatsiooni ajal elavnesid tülid tõlkijate vahel. Tõlke kaudu sattuvad küsimuse alla kogu luule, kogu keeleteooria. Selle aja suurimaks prantsuskeelseks tõlkeks jääb Antoine Galland’i “Tuhat üks ööd, Araabia muinasjutud”, mis on säilitanud tänaseni püsiva, originaaliga võrreldava võlu. t#uudi ehk soome-ugri rahvastest ja keeltest. Sanga tõlkepõhimõtteid vaatlen ja võrdlen Tõnu Õnnepalu tõlkepõhimõtetega just selle luuletuse näite varal. Baudelaire’i kogu lõplik pealkiri Les Fleurs du mal on iseenesest mõistatusliku tähendusega. Ka Vene tsaariarmees puutusid eestlased kokku kaugemate sugulasrahvaste esindajatega. Kõik Euroopa alustekstid on tõlked “. Ajalehe toimetamisel oli suur osa Lydia Koidulal. Sanga tõlgetes on aimatav soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele, siit ka suur vormitäpsus, selge sõnastus, suhteliselt neutraalne keelestiil. Ka siin on ta truuks jäänud eesti rahvakeelele, ja sellele, mida ta ise oma tõlketöö eesmärgina on märkinud – et tõlge kõlaks võimalikult eestipäraselt, et sellel ei oleks niisugust võõrast kõla, mis lubaks seda eraldada eesti kirjanduse algupäranditest. Liivi keele uurimise ajaloost. Pange tähele, et eelpool mainitud kinnisvara tagatisel võetavate laenude ehk hüpoteeklaenude intresse on finantsasutustel õigus igal ajal muuta. Ueber die Grund- und Ursprache der Ehsten. Christfrid Ganader Thomasson's "Finnische Mythologie". Ometi on mõned toonased tõlked jäänud püsima tänapäevanigi – nii näiteks peetakse aegumatuks Johan Heinrich Vossi “Iliast” ja “Odüsseiat”. Sanga tõlkes kumab läbi tõlkija püüdlus tekstile eestipärast kõla andes säilitada prantsuspärast, õigemini Baudeleire’ile omast aleksandriini, isegi tsesuur on tuntavalt ridades olemas – küll mitte kõigis. Sang nii Molière’i kui Baudelaire’i tõlkides. Tõlge ise jääb põhiosas endiselt sõltuma keelemõistetest ja stilistikast. Ise on Luther ütelnud: “Aga mina olen pigem saksa keele kallal vägivalda tarvitanud kui sõnast kõrvale kaldunud. Sellest saab manifest teisesuse tavapärase annekteerimise vastu identiteediga, seda üksnes keele piires, mitte tekstipoeetikas. Ain Kaalep tahaks Eesti luuletõlkimise ajaloo mõõtmeis pidada August Sanga loomingut mõnede oluliste põhinormide lõpliku kujunemise etapiks. Olenevalt oma vajadustest kaaluge erinevaid laenu võtmise võimalusi, sest turul on neid praegu kättesaadaval palju ning nende omavahelise konkurentsi tõttu on klientidel. Lutheri tõlkepõhimõtted – et tõlge peab õiget õpetust võimalikult selgest edasi andma ning tõlge peab olema rahvalikus keeles ja ladusalt loetav, lähtusid arusaamast, et õige õpetuse tundmaõppimiseks peab iga kristlane ise Piiblit lugema. Baudelaire’il on puhtad ja ülimalt tähendusrikkad riimid, hiilgavad värsiskeemid – seda muidugi prantsuse keeles. Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik… Kasutatud ja läbitöötatud kirjandus Baudelaire, Ch. Kaalepi sõnutsi ei olnud Sang sedavõrd algataja kui täiustaja, nimetades tema otsestest eelkäijaist G. Suulise kõne poeetika on alles tekkimas

Märkused