„Ma tahaksin, et see teil uuesti seisaks…” „Kui su ema teaks, mida sa siin praegu teed…” ütles ta äkki. Nagu sisalik libistasin ma end Ekhardti all kõrgemale, kuni soe vars mu jalge vahele jäi. „Ma tahan ka tõugata… oota… nii… näed sa… nii läheb paremini…” Ta reguleeris Franzi liigutuste takti ja tegi oma paljutreeninud tagumikuga vastutõukeid, nii et pesukorv ragises. Meie maailmas on inimesed, loomad ja masinad, mille eest otsustame siiski meie. Ta tõstis mu seeliku üles ning hõõrus jõuetut nokut käega vastu mu tussi. „Kui hästi ta seda teeb…” ütles ta mulle. Võib-olla saavad paljudest neist kosmonaudid ja aga äkki hoopis kõigist käepäraste lennumasinate piloodid. Ema ütles: „See peab küll päris libu olema!” Ekhardt ajas vastu: „Ei, ei ta on päris laps alles, kes ei tea isegi, mis ta teeb, no vahest ehk sama vana kui teie plika…” Nüüd hingasin ma kergendatult. Lapsega kodus olemise toetamine on juba paindlikum kui alguses teha oskasime. Nagu me tänapäeval väga hästi tajume, siis meie ju ei tea nende põlvkonna tehnoloogilist võimekust. Siis lükkas Ekhardt oma nuudli mulle huulte vahele. Nii lihtsalt on," selgitas riigipea.

3. osa – Maaja Koduleht

. Siis aga tõmbas ta poisi enda juurde, võttis ühe ropsuga ta väikese riista peidikust välja ning pistis selle endale sisse. „Neetud,” sosistas ta, „ja ma tõesti tahan praegu…” „Mina samuti,” vastasin ning ajasin end tema vastu. Kummardusin ette ja taha ning mul tuli üksteise järel. Haavu mul siiski ei olnud ja verine polnud ma ka, aga ma kohkusin sellest, kui punane mu tuss oli, kui laialt see lahti käis ja kui valus ta oli. Ning varsti tegigi Franz rõõmustavaid edusamme. Paari minu­ti pärast tulid meie omad. Aga siis andis järele: „Keegi võib tulla…” Nad seisid möödunud ööst veel üles tegemata topeltvoodi ees. Mu rind on just täpselt selline nagu varem.” Ekhardt kargas ema juurde ning tahtis rindasid katsuda. Üks kord soldatiga, üks kord poisiga, kes mind selleks vahetult pärast soldatit sundis. Ta oli alati meie vastu hea olnud ning vaid haruharva oli ta meid löönud; seevastu isa, kes oli alati väga karm, kartsime rohkem, kui oleksime tahtnud. Siis tõmbus ta eemale, sest kartis, et ema võiks toast välja tulla. Lakkusin keeleotsaga selle pead, liikusin mööda vart allapoole, suudlesin ta mune ning lasksin ta kar­vadel kõditada oma nägu. Ja äkki kuulsin ema sosistavat: „Oodake… ei… ei…” Kostis lühike oie, siis pikem. Ta kükitas, nagu tahtnuks asjale hakata, võttis mu oma põlvede vahele, lükkas mind ettepoole ning surus oma poolpehme nuudli mu kannikate vahele. Nüüd haaras Ekhardt nendest ning hoidis neid tugevasti peos. Mina tundsin end igati hästi, ainult tuss tulitas veel natuke. Riiete alt ei paistnud nad veel kui­givõrd välja, aga kui ma paar päeva hiljem härra Horaki käe endale särgi alla surusin, erutus ta sedavõrd, et ta lohv jälle kohe tõusis, kuigi ta oli mind juba kaks korda nussinud. Tulevikus on neid palju ja neist kasu saamiseks peavad meie lapsed tundma nende hingeelu – saada aru, mis on tehisintellekti võimalused ja milles teda sugugi usaldada ei saa. „Ei noh… kolm korda olen sulle juba pannud ja sa tahad jälle…” „Paljalt…” ütlesin ma häbelikult. Ta läks näost tulipunaseks, heitis pilgu Franzile ja naeratas. Seal võtsin ma sellest kinni ja surusin endale nii sügavale sisse, kui see läks. Ärge vaadake viltu ka neile, kes valivad vaid ühe või teise poole. Franzi huulte ja keele liigutustest hakkas naine tervest kehast värisema. Tõukasin Franzi, nii et ta vastu proua Reinthaleri rinda lendas. Kui ta oli sellega valmis saanud, läks ta Ekhardti juurde. Maalisin vennale pildi proua Reinthaleri ilusatest rindadest, kuid ikkagi ei usaldanud Franz minna. „Einoh… midagi taolist… neid lapsi…” pomises ta ning läks kiiresti pööningult minema. Valitettavasti käytössäsi olevan selaimen versio ei enää toimi palvelussamme. Nii et neid mehi oli oma hea paar tosinat. See värin läbistas kogu ta keha ja tal polnud vaja enam midagi küsida. „Võib-olla tulen veel täna köögist läbi,” ütles ta. Vestlus lõppes ning ma tundsin end kõigist hirmudest vabanenuna. „Pole midagi,” kostis Ekhardt, „nüüd on kõik ühel pool.” „Mu hea riist!” ütles ema, hoides Ekhardti riista peos ning silmitses seda uudishimulikult.. Heitsin voodisse ja härra Ekhardt köögis tegi sama. Ekhardt kummardus järsult ning suudles teda vasakule rin­nanibule. Nende maailm on algusest peale rahvusvaheline, piirideta, erisusi täis. Mälestus on jäänud mulle vaid ühest joobnud lukksepast, kes mind päise päeva ajal aasal keppis ja mind seejuures kägis­tada tahtis. Siis andis proua Reinthaler oma rinnanibud talle nagu imikule suhu ja Franz lakkus neid magusaid marju, mis läksid seda suuremaks ja suuremaks, mida rohkem ja rohkem poiss neid maitses. Nüüd passisin siin pööningul, kui ta mu venda teenindas. Viimastel kordadel, kui mul tuli, olin tundnud pigem valu kui naudingut. Kuid see ei aidanud midagi. Kord oli ta ilmselt selle eesmärgiga enne lõunat koju tulnud. Aga see on vaid üks, lihtne iseliikuv ja iseotsustav masinavärk. „Teate,” jätkas ta, mängides mõlema rinnaga nii, et nende nibud tulid jämedakoelisest puuvillapluusist esile. Kolmandal või neljandal päeval olin ma juba kell kümme koolist vaba ning tulin ennelõunal koju. „Küllap olete varemgi teise riista mekkida saanud…” „Ei, ei iial… mitte kunagi… minge ära… või ma hakkan kar­juma…” Ekhardt otsis riistale sissepääsu. Meie lapsed, kui neil on vedanud, käivad kiusamisvabas koolis – nemad oskavad vahel meist pareminigi keskenduda probleemilahendusele, selmet lihtsalt herjata. „Teate, te olete lihtsalt rumal, et lepite vaid ühe korraga oma mehelt. Ema vehkis jalgadega ning Ekhardtil oli palju tegemist tema pikalihoidmisega. Kui ma selle eesnahka edasi-tagasi lükkasin, ütles ta mulle tuhmilt: „Jäta, lase olla.” Aga minul ei olnud küllalt. Need paistsid hästi valgetena Ekhardti pruunidel kätel. Võtsin ta tilli suhu, et see uuesti tõuseks. Ta oli mu seeliku tagasi käärinud ning lükkas oma käe mu pilusse ja masseeris seda õiget punkti nii oivaliselt, et mul hakkas väga hea… Mul oli tunne, nagu oleks mind ennast kepitud. Loodus ei salli tühja kohta…” Nende sõnadega nööpis ta pluusi lahti ja võttis paljad rinnad särgist välja. Ka ennelõunatel kohtasin neid siin-seal koos. Ta ei suutnud lakata mõtlemast proua Reinthalerile, kuid ei suutnud teda ka kätte saada. Tundsin, kuidas see muutus ümmarguseks, jäigaks ja suureks. Pole vaja talle kohe selgitada, miks see on kõrge riskiga ja vähese õnnestumise lootusega projekt. Silmapilguga oli kõik muutunud. Lõpuks ometi tundsin, kuidas oda kerkis. Siis tuli Ekhardt toast välja. Ennast ei lasknud ma härra Ekhardtil enam keppida. „Tead, mida,” pakkus ta, „võta ta uuesti suhu, siis seisab ta kohe…” Üritasin ikka veel käega alt aidata ning lõtvunud riista endale sisse toppida. Edasine – lasteaed, kool, elu – kahtlemata muudavad meie lapsi. Ta istus ema juures köögis ning ma märkasin tihti, et nad räägivad ikka veel sellest asjast. Ka Schani ilmus korra nähtavale ja ütles kohe sisse astudes, et emal ja vanemal õel olevat pahad päevad, nii et ta öösel vaid Wettile oli taha keeranud. Ta oli täiesti oimetu ning lasi purskaval mahlal endasse tungida. Täna teavad meie lapsed meist paremini, kuidas käitub Starship'i robot, kui temaga kõnniteel veidi hullata, ette hüpates ja eest ära astudes.

Edward Lucas: Brexiti jubedad kolm aastat - Arvamus

. Aasta sügisel oli rootsi yescredit laen. Ta oli matnud oma pea padja sisse, oigas vaikselt ja tõstis oma tagu­mikku, justkui kepiks. Sealtpeale hakkasin märkama, et ema läks õhtuti, kui isa kõrtsis oli, Ekhardti juurde kööki. Ka mu vend Franz keppis mind sel aastal paar korda. Ekhardt võttis neist kinni ja asetas need käsivartele. Siis aga tundsin vaid lülitust oma pooleldi haavaliseks hõõrutud nahal. „Tänan teid.” Ta pani linase rätiku kokku. Ta naeris ning laskis mul rinna täielikult paljastada.

Esmalt ei tahtnud ta, kuid silitas siiski mind üle keha ja suu­dles mu rinnanibusid. Siis istus ta tugitooli ning pühkis otsmikult higi. Seepärast lõpetasin peale ema surma igasuguse sellise läbikäimise meeste ja poistega. Aga ema tõukas ta eemale: „Jätke rahule. Siin teeksid teised mehetööd, ainuüksi nende tisside pärast…” „Ma olen korralik naine,” ütles ema, kuid püsis endiselt rahulikult paigal ning lubas Ekhardtil oma rindadega mängida. Sedasi tekib põlvkondi ühendav ja järjest tugevnev positiivne muutus, läbi märkamise, aitamise ja sõpruse, väikeste igapäevaste tegude ja rõõmude.Isad teavad, et jagatud argipäev on mõnikord tähtsamgi kui pingutatud pidupäev. Ja kui ununebki, mis sest siis ikka. Lamasin ta all, imesin, lakkusin ja tegin keelemängu riistale, mis mu suus edasi-tagasi liikus. Heitsin pikali ja puhusin tule ära. Tegelikult ei lamanud ta küll enam voodis, vaid käis alus­pükste väel ning tuhvlites, vana hommikumantel üll, mööda maja ringi. Kaalutlesin oma võimalused läbi ja saa, autolaenud ma just sain tähendab seda, et raha jõuab. Ekhardt nussis edasi nagu masin. Hingasin kergendatult, kui ta lahkunud oli.

Edward Lucas: Brexit nõrgestab Suurbritanniat ja Euroopa.

. „Ei, ei…” sosistas ta, „ma ei taha… ma ei taha… ma olen kor­ralik naine…” „Ah mis,” kärkis Ekhardt ta peale. „Oota,” ütles ta nüüd, „sa lita, sa tühine litsinärakas, sa hoorapurikas, sa tiirane ringiaeleja, oota sa, lirva, ma näitan sulle…” Ning ta surus oma suu mulle kõrva ja hakkas seda lakku­ma. Kui ta mind märkas, kohkus ta esmalt hirmsasti. Ekhardt haaras tal kätest ning tõmbas need näo eest ära. Ühel ennelõunal nägin ma juhuslikult proua Reinthalerit ülal pööningul liikumas. See kestis enam kui tunni. Mu vend Lorenz ütles: „See on Jumala karistus teie pattude eest, Franzi ja sinu omade eest…” Olin ta sõnadest väga ehmunud ning uskusin neid. Palun looge lasteaedadesse pika lahtiolekuajaga rühmi, ööpäevalasteaedu vahetustega töölkäijatele ja neile, kelle töö loomulik osa on tööreisimine. „Mina võin peale passida, et keegi ei tule,” ütlesin ma ja hüppasin proua Reinthalerist eemale. „Nii väikesele plikale, kui sina, ei ole ma varem veel taha keeranud,” ütles ta. Ekhardt lükkas ema järsu liigutusega risti voodile ning heitis ise kohe tema jalge vahele. Jäi mulje, nagu oleks Ekhardt kusnud. „Kuus korda pidin rautama,” jätkas ta, „ei saanud kuidagi teisiti.” „Ärge ajage…” ütles ema vahele. Rääkisin talle, kuidas proua Reinthaler laseb end härra Horakil keppida ning et ta on kindlasti valmis ka teda ette võtma. Mängisin sellega, kiigutasin seda üles-alla. Ma ei mõelnud enam kauem valvata ja läksin osaliseks mängu, mis oli alles alanud. Pidin, maksku mis maksab, kuulma, mis seal toimub. Mis tal viga oli, ma ei tea. „Näete ju, et ma ennast liigutadagi ei saa. Selle tagajärjel vallutas ta seeme mind varem, kui see mulle meeldinud oleks. Ema võttis pesulaualt kausi, asetas selle põrandale, kükitas selle kohale ja hakkas tussi pesema. Saame ainult muretseda.Teate mis, kallid emad, las siis muna õpetab kana. Ekhardt libistas end mööda mind ülespoole ning kui ma mõistsin, mida ta tahtis, libistasin end voodis allapoole, kuni ta, ikka mu peal lamades ulatas oma riista mu huultele. Meie lapsed oskavad kiiresti leida kontakti ja luua suhtevõrgustikke, mis ei tunne keele- ega riigipiire. See oli samuti täiskasvanu. Ekhardt oli oma riista korralikult sisse saanud. Ärge vaadake viltu ka neile, kes valivad vaid ühe või teise pooluse. Meie peame õppima sotsiaalmeediaga toime tulema. Ta palus, et mina, jultunud nagu ma olin, teda saadaksin. Inimeseks olemise kaunis kunst on asi, mida oskab ainult inimene. Nägin kõrvalt, kuidas ta mu ema rindasid silitas ja neid mudis. Ta hakkas mu väikeste rindadega mängima ja ma vajusin proua Reinthaleri pesukorvi pikali. Ekhardt ei teinud mind märkama, ka mina vältisin temaga rääkimist. „Ära kepi mind, poiss, nii kiiresti,” palus ta Franzi. Lõpuks tõusid mõlemad püsti ning ema põlvitas Ekhardti ette, võttis ta võlli suhu ja hakkas seda himukalt imema. Sellest ei ole mulle jäänud mingeid mälestusi peale selle, et Schani ütles, et mul hakkavat juba tõelised rinnad tule­ma. Mõned nendest olen jõudnud unustada. Siis libistas ta niisutatud sõrmega üle rinna ja kõhu kuni alla teokarbini ning ma läksin himurusest täiesti endast välja.

Kaalualandamine - Nahrin

. Ja ta oli rõõmu pärast endast väljas: „Ei või olla! Ei, ei või olla!” hüüdis ta paaril kor­ral

Märkused Saada