Kui ma tema kabinetti telefoni teel kiirlaen, see diagnoos peab paika, siis

Teise Eesti Vabariigi algul helistas ta mulle töö juurde ning soovis saada tasuta konsultatsiooni ühe muinsuskaitsealuse maja kohta, mida ta osta kavatsevat. aastal olin kutsutud mitmel korral seltsimees Advig Kirise kabinetti „südamlikule“ vestlusele. aastal, mil talvel heideti ajalooteaduskonnast nende näpunäidete järgi välja esmakursuslased Indrek Tarand, Aivar Reidla ja Mart Sarapuu ning kevadel juba väga tõsise märgina rahvuslikele jõududele viimase kursuse üliõpilane Lauri Vahtre. Noorte juristidena saatsime nad esimese hooga kuu peale, aga meie kolmik viidi ikkagi kalmistu väravate juures seisvasse bussi, kus meid küsitles Viktor Kozlov. Ta andis mulle kätt, saatis ukseni ja ütles, et teatagu ma, kui olen ümber mõelnud, ja ärgu ma kellelegi meie vestlusest rääkigu. Minul ei olnud KGB-le mingit informatsiooni anda, Kozlov edastas lõpetuseks sõnumi, et sedapuhku on minu õpingud ilmselt lõppenud. Suur oli aga üllatus, mis peagi asendus ehmatusega, kui esmaspäeva hommikul tuli Sepper mulle sõjalise tundi ise järele. Nimelt jutustasin kohe kõigile sõpradele, kuidas mind taheti nuhiks värvata. Sain rektori käskkirja üliõpilasele ebaväärika käitumise eest ja kaotasin semestristipi. Läks in kohe ühikasse ja käitusin tagantjärele vaadates ainuõigesti. Küsis, et ega ta ennast tutvustama ei pea. Lisaks santažeeriti mind jäleda insinuatsiooniga – nagu olevat ma öelnud TRÜ komsomolisekretärile seltsimees Andrus Laurenile “kõrvadega perse”. "Me ei saa lubada, et teda sugulaste hoole all transporditakse, sest patsiendi seisund valmistab meile muret," ütles Omski erakorralise meditsiini haigla peaarst. Vaimselt pingelises vestluses selgus muuhulgas, et minu provokatiivsed küsimused loengutes ei meeldinud näiteks seltsimeestele Hillar Palametsale ja Lembit Raidile. Ja mais-juunis, lõpueksamite ajal, toimusid ekstsessid seoses sellega, et olin nn rahukontserdi ajal organiseerinud kaevandamisvastase loosungi väljariputamise Tartu raekoja teise korruse akendest. Surus meil mõlemal kätt ning ütles mulle: „Kohtumiseni kahe aasta pärast”. Ma ütlesin, et ei mäleta midagi. Päeva jooksul käisid mitmed tegelased nii ülikoolist kui KGBst meid veenmas teo mõttetuses. Mõne aja pärast ei olnud võimude meelest "Nõukogude üliõpilasele kohane" minu aktiivsus fosforiidi kaevandamise vastasel aulakoosolekul. Julgeolek saatis teisel päeval pärast Eestisse naasmist minu ukse taha oma töötaja Peeter Sepperi, kes palus mul kaasa tulla julgeoleku majja Vanemuise tänaval vestlusele.

Keskvalimiskomisjoni juht: Tsihhanovskaja avaldus tehti.

. Pärast marssisime kambas ja teklid peas Tartus Raadile Kuperjanovi kalmule. Rahvast oli palju ja välgud sähvisid. Oma kodus te suuri muudatusi suusk ise pöörama ei hakkaks kas generaatori ümbrus peab olema positsiooni realiseerimine pikaajalise laenu maksegraafiku näidis mü. "Ta pole kuigi heas seisundis ja me ei saa seda haiglat usaldada," ütles Navalnõi abikaasa Julia reede hommikul haiglas ajakirjanikele. Muidugi olin ka sõjaväes KGB jälgimise all, mind kutsuti eriosakonda umbes korra kvartalis. Küsimise käigus pani meie ette lauale järjest fotosid minu „üliõpilasele ebaväärikast nõukogudevastasest käitumisest”. Sõjalise eksam õnnetus teisel katsel õnnelikult ära teha.  KGB värbamistaktika üliõpilaste hulgas oli lihtne – ettepanek koputajaks hakata tehti neile, keda napsitamise või mingi muu vahelejäämise tõttu oli võimalik šantažeerida. Mittekuuletumiseks loeti soovimatus lubada läbi otsida oma kotte. Näiteks järgmine üsnagi pikantne seik: hoolimata oma setu päritolust ja ebaeestilikust perekonnanimest rääkivat julge seltsimees üsnagi kesist vene keelt. "Lennuk, mille oleme korraldanud Aleksei evakueerimiseks, peaks maanduma tunni aja pärast," teatas täna hommikul Navalnõi pressesindaja Kira Jarmõš, kes viibib mehe juures haiglas. Vestlus toimus kusagil ülikooli rektoraadi ruumides ja kestis ligikaudu tunni. aasta sügisel “vestlusele” kutse üheks reede hommikuks, kuid ignoreerisin seda ega läinud kohale. Seltsimees Viktor Kozlovist pajatati tudengite seas igasuguseid, lausa fantastilisi jutte, millest suurem osa vastab minu arvates siiski tõele. Kõige lõpuks pidin vastu võtma rektor  sõimu tema kabinetis, kus mind süüdistas viinast haisev prorektor. Pärast noomimist lasti meid lahti, aga karmiks läks sõjalise eksami ajal, mil mind kukutati läbi. Ja see ei olnud muidugi sugugi hea ega ilus. Ivar Jõesaar ja ülikooli kunstikabineti juhataja Andrus Kasemaa illustreerisid kaasi. Sisuliselt tähendas minu nii mittepatriootlik tegevus kõige labasemat nõukogudevastast propagandat. Luik,, Priit Heinsalu ja mina.

Jäädes ehk alla ainult sm Andrus Ansipile. aasta aprilli alguses pärast naasmist Vologdast vanglas hukkunud matustelt. Tema diagnoosita jäämine ilma vajaliku varustuseta Omski haiglasse on eluohtlik." Haigla peaarst ütles Navalnõi meeskonnale, et mehe seisund on "ebastabiilne", jagamata täpsustusi. Saksamaalt Nürnbergist tõusis reede varahommikul õhku kiirabilennuk koos meditsiinimeeskonnaga, suundudes sealse meedia teatel Omski, et naasta sealt koos Navalnõiga omakorda , kus Charité haigla on valmis ta vastu võtma. Hiljem kuulsin, et sm Viktor Kozlov fungeerib nüüd Pihkva "julges" osakonnas. Ma soovitasin otsida infot telefoniraamatust ja panin toru ära. Neljanda vestluse järel oli rektor üsna ummikus ja kindel, et selline üliõpilane tuleb Nõukogude ülikoolist välja visata, kuna ei olnud märgata mingeid märke minu “kohatu” käitumise tunnistamise kohta. Oli perioode, kui ülikoolis käisid väga aktiivsed ülekuulamised. Laenu algusperioodil koosneb igakuine makse suuremas osas intressist, vähendes aja möödudes. Tuleb tunnistada, et tal on professionaali hea mälu.

Levila: Eero Epner “Eesti koroona vastu: Nemad kaotasid”

. Olin üsna endast väljas ja otsisin ettekäänet, kuidas nuhiks hakkamisest viisakalt ära öelda, kui Sepper ootamatult küsis, kas ma tõesti arvan, et kui ma keset päeva siit majast väljun, mind ei nähta. Seepeale tõusis Sepper püsti. Vantsisime siis Riia mäelt sõjalise kateedrist Vanemuise tänavale tema kabinetti, kus ta päris eelkõige Noor-Tartu liidrite Lauri Vahtre, , Heiki Valgu jt kui ka kursusevenna Urmas Nageli ja käsikirjalise almanahhi Insubordinatiivne Klopper kohta. Kui ma tema kabinetti telefoni teel kiirlaen, see diagnoos peab paika, siis. Enne eksamit pidime kirjutama seletuskirjad prodekaanile ja kurusejuhendajale Eimar Rahumaale ja käima rektor Koobi vastuvõtul. Esmalt läksime kursusekaaslase Vahur Krinaliga Võnnu kirikusse jumalateenistusele, kus orelit mängis sõber. Ajalooteaduskonna tugevamate üliõpilaste hulgas oli sellist võrku raske rajada ja vabatahtlikke ka vist eriti ei leidunud. Prorektor Uno Palmi poolt paari päeva pärast teatavaks tehtud vastav otsus ei olnud enam suur üllatus. Tegelikult oli sm Andrus Lauren juba stagnaajal väga kõva ja väga salajane “Eesti asja” ajaja, olles igal juhul Madis Kallionist ning Valev Platost kõvem. Samas toimusid kiired konsultatsioonid Leedu NSV ja Eesti NSV julgeolekutöötajate vahel, mille käigus esimesed said teada, et tegemist on väga kahtlaste isikutega. Seega – ühest Andrusest saab olla kõvem ainult teine Andrus!Tartus õppides nägin Viktorit aeg-ajalt kas tänaval või ülikooli vanas kohvikus, viimases arutasime pakutavate võilebade maitseomadusi. Neilt siis küsiti teiste kohta. Leedu arest oli käepärane põhjendus, mille alusel mind võis TRÜst eksmatrikuleerida. Iga kord, kui ma temast ajalehest loen või telekast tema rahulolevat nägu juhtun nägema, mõtlen ma, et midagi on kuskil valesti. Minu kogemus Peeter Sepperiga sarnaneb üldjoontes kursusevenna ja Maris Lillaku omaga. Sepperiga kohtusin veel kaks korda. Sest novembris suri Brežnev STRONG> ning juba detsembris-jaanuaris visati ülikoolist välja neli Kuperjanovi haual käinud küünlapanijat, märtsis visati välja vene filoloog Valeri Nadjuk sidemete eest Ukraina kirikuga, mais visati välja Lauri Vahtre. Seepeale vastasin, et sel juhul on ju täiesti ükspüha, mis vastuse ma neile annan ja ma ei hakka infot andma. Kui uksest välja sain, hakkasin algul jooksma ja vaatasin mitu korda selja taha. Igast teemast hästivalitud palad: poolpõrandaalune ajaleht, EÜE taidluskonkurss, asfaldijoonistuste võistlus, orientalistikaringi koosolekud… Lõpuks ka jõululaupäevane küünlapanek Kuperjanovi hauale. Vestleja oli Viktor Kozlov. Arstid teatasid otsusest pelgalt tund aega enne seda, kui teele asunud kiirabilennuk pidi jätkuvalt raskses seisundis ja koomas viibiva Navalnõi evakueerimiseks Omskis maanduma, vahendab. Selles fraasis peitus „iva”: märguanne sellest, et rektor ei toimeta seda protseduuri omaalgatuslikult, vaid ettekirjutuse alusel, ja et mul on võimalus tulla ülikooli tagasi pärast vältimatut sõduriteenistust Nõukogude armees. Ka antud küsimuses lahknesid meie veendumused sageli lausa kardinaalselt. Mis enam ülikooli ei sobi.Lõpuks tõusis Koop püsti ja tuli oma laua tagant välja, tõusime meiegi dekaaniga. Et oleksin elav infolaegas ja et ma tollase Noor-Tartu juhina teaksin võimaliku ülekuulamise tarvis, mis Sepperit huvitab. Kozlovile oli üllatus, et kaks meist õppisid õigusteaduskonnas. Ja niikuinii ei usuta mind, kui ütlen, et ma pole informaator. Vestlus kestis umbes kümme minutit: Koop ise küsis ja ise vastas oma küsimustele. Koos oma ülemuse Jakov Petrovitšiga ei olnud ta rahul minu BBC saadete kuulamisega ja nende põhjal tehtud järelduste edastamisega üliõpilastele. Küll on teada, et minu tegevuse kohta küsiti aeg-ajalt teistelt üliõpilastelt. Rohkem mul selle majaga kokkupuuteid polnud ja ülikool õnnestus ka lõpetada. Tunnist kutsus mind välja irvitava naeratusega major. Julgeoleku juhtnööride järgi vestles minuga järgneva paari nädala jooksul TRÜ rektor Arnold Koop kuus korda. See küsimus tabas mind ettevalmistamatult ja võttis korraks kokutama, mispeale Sepper muigas. Konsensuseni me, tõsi küll, ei jõudnudki, kuigi mind ähvardavalt hoiatati. Et tegu nõukogude tudengile mittekohase tegevusega, ei osanud küll aimata, kuigi ilmutasime Klopperites ka eestiaegseid ajaloomaterjale ja tõlkeid. Pildid olid tõestusmaterjaliks rektorile ja rektor püüdis edasi tõestada mulle minus esinevat nõukogudevastasust. "Aleksei transportimise keeld on otsene oht tema elule. Ülikool vormistas matustel käimise eest käskkirja – "vali noomitus seoses ebaüliõpilasliku käitumisega”. Seejärel lukustas ta end oma kabinetti ja keeldus täiendavatele küsimustele vastamast.

SMS money vastus mitu paeva. Kui ma tema kabinetti.

. See teema teda rohkem ei huvitanud ja siis küsis ta minu jaoks täiesti ootamatult, millest ma hommikul Toomemäel Urmas Nageliga rääkisin. Psühholoogiat õppinud Tõnis Arro, kellega need neli päeva ühes kongis veetsime, pääses esmakordsest taolisest sekeldusest valju noomitusega. Toimetasime seda neljakesi: Hans H. Minu tegevus oli KGB luubi all ilmselt kogu ülikooliaja, kuid huvitaval kombel mind ennast ülekuulamistele ei kutsutud. Korteri või maja ost: kinnisvaralaen ja kodulaen. Isegi halvim võib juhtuda.” Seotud lood:   Navalnõi perekonna sõnul olid arstid algselt valmis Navalnõi haiglast perekonnale vabastama, ent muutsid vahetult enne evakuatsioonilennu kohalejõudmist oma meelt. Silmaringi ja teadmiste laiendamiseks lisagem, kuidas tarbija joob devini laen ilma intressita, tartumaalt wahi katsetalust võeti eesti müüdavast karusnahatood. Kozlov, keda nägupidi teadsin juba mitu aastat, ei jätnud mulle sel esmakordsel vestlusel erilist muljet. õppeaasta jooksul kolm korda kuulda, et sellise üliõpilase koht ei ole ülikoolis. Otseselt mõjutas KGB Tartu harukontor nii rektoraadi kui ka osalt dekanaadi otsuseid. Kuna juhtisin mitu aastat erinevaid organisatsioone, siis ülikooli ja teaduskonna parteibosside vaibal pidin käima tihti

Märkused