Lihtsatel tingimustel ilma tagatiseta (pant, sissemaks) laenu väljastamist nimetatakse kiirlaenuks

♦️ Kiirlaenud Internetist - Võrdle ja leia parim! |

. Toode on vahetusväärtus, ta on oluline ainult sedavõrd, kuivõrd me saame ta ümber arvutada millekski muuks, arvväärtuseks, mis peab näitama kasvu, sest kui vahetusväärtus ei kasva, kaob ta eikuskile. Värsimõõtu tajutakse algluules nõrgalt, read on lühikesed ja sisaldavad tavaliselt neli-viis rõhulist silpi, nii et tõenäoliselt moodustub neist rõhuline värss. Esimene arhitekstuaalne telg on. Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. Meie lugu lõppes väg inetult. Seevastu kingitus jääb alles ainult siis, kui teda kasutatakse, kui ta tehakse lahti, süüakse ära, jagatakse laiali, antakse edasi, kingitakse neile, kes ka ise kingivad, ehk nagu selgitab Lewis Hyde: “Kingituse tarvitamine ei tähenda äratarvitamist. Lihtsatel tingimustel ilma tagatiseta (pant, sissemaks) laenu väljastamist nimetatakse kiirlaenuks. Ometi jääb luuletus luuletuseks isegi siis, kui selle on kirja pannud autoritaarne juht, kes läkitas teise ilma miljoneid inimesi – rääkimata mahedalt naeratavast parlamendiliikmest, kes ei kanna üksi vastutust ka halvimate seaduste eest. Kurblik mõlgutus armastusest ja üksindusest on kindlasti väga lüüriline, aga näiteks jalaluumurru kujutamine ei ole, kirjeldatagu seda kuitahes ahastavalt ja valuliselt. Kui luuletaja riimist loobub või hakkab kasutama täpseid riime ja kindlat meetrumit, siis on ta algluulest juba eemaldumas ja võib mõne aja pärast eemalduda ka arhilüürikast.

Kiirlaenud internetist ilma sissetulekuta ja tagatiseta.

. Mis tahes katse juhtida tähelepanu teksti lingvistilisele ja retoorilisele eripärale võib illusiooni hajutada. Elussüsteemide puhul on korra tekkimine tasakaalutusest hoopis selgemini näha, seda näitab meile ümbritseva elu kirevus, mitmekesisus ja ilu. enam ei muretse, et sind teha. Luule on alati väärtustav kõne. Enamasti püüab selline luule reprodutseerida ka teatavaid vormitunnuseid, eriti lõppriimi, mis on algluuletuse esimene tunnus. Selliste väärtuste ammendavat loetelu oleks väga raske teha, sest väärtused moodustavad võrgustiku, kus iga väärtus alati eeldab paljusid teisi. Kõik see sunnib oletama, et luule on õigupoolest väärtuste sepapaja: siin sepistatakse väärtusi, võetakse vanu koost lahti ja pannakse kokku uusi, katsetatakse, leiutatakse ja sulatatakse. Hääletelje teises otsas asub seevastu teatraalne hääl: oma puhtal kujul on see alati maski tagant kostev hääl, mida me tajume täielikult ainult siis, kui oleme omaks võtnud kõik lavastuse tingimused. Muidugi suitsetamise vajadust ma ei mõista samuti.Tänan kõiki,kes siin sõna võtsid. Kui mees ei viitsi-ei saa, siis mida mul pakkuda.Omal kogemus, et kui mees saab söögi ja seksi, siis aina mugavamaks ja rahulolevamaks muutub. Armastus ei vähene, kui seda teisega tasuta jagatakse – ta kustub ainult siis, kui temast saab kaup, st kui ta kingiökonoomia pidevusest välja libiseb. Luuletamine on kinkimine, ja sellepärast ei olegi sugugi lihtne esitada luulet tootena. Kui tänapäeva luulet vahel iseloomustatakse sõnadega “värssideks murtud halb proosa”, tundub see päris täpselt tabavat luule ja proosa arhitekstuaalset kontrasti: see, mis proosas paistab kiiduväärne, on luules tarbetu ja vastupidi. Igasugune kogemus kinnistub alati keele kaudu, aga kui näeme keelt seestpoolt, võib meile ilmuda veel kogemuse teine, mitte-keeleline külg – ehk teisisõnu, keeleluule kaudu võime ootamatult saada kogemuse, mis keeleline ei olegi. Need kaks kalduvust erinevad teineteisest ennekõike selle poolest, kuidas suhtutakse luule poeetilistesse võtetesse. Naeris, kui küsisin ja uurisin - õigemini irvitas ja alavääristas mind. Selline kingituse ökonoomia on ainult pealtnäha vastuoluline. Luule tunnuseid on märksa rohkem, ning üleminek luule ja proosa vahel pole järsk, vaid astmeline. Selle kõrval võime kujutleda teist poeetilist objekti, mille keel on üles ehitatud konfliktidele ja kontrastidele, kus maskid järjekindlalt vahetuvad ja väärtused sõdivad üksteise vastu, mõjudes vastastikku tühistavalt. Niisugune kujutelm põhineb romantilisel kolmikjaotusel, kus kogu kirjandus jagatakse kolme liiki: eepika, draama ja lüürika. Juhul kui tekst ise oma keelelist eripära rõhutab, ongi tegu poeetilise tekstiga, ja seda kaldutakse –arhitekstuaalses pingeväljas liigitama luule hulka. Maski mõju on jällegi ürgne ja erakordselt võimas; see tuleb selgelt nähtavale, kui kirjutada näiteks nägemusliku ettekuulutuse vormis luuletus, ja panna siis sellele pealkirjaks “Kassandra kõneleb”. Eks kord aastas palgavestlusel kirjutasin küll uuele summale alla, aga ega see meeles seisnud. Kui luules on olemas negatiivne vabadus, siis seisnebki see just erinevate väärtuste piiramatus rinnastumises. Alliksaare luule asub mitmes mõttes võtte ja vaimustuse ristteel. Te olete töötud, kinni jäänud või keelatud pank, mis ei ole teie tahtest sõltumatu, seega ei nõustu ükski finantsasutus laenu andma. Leia oma rõõm, sest teil on lahendus. Ja läheb ka vaikselt aina kukemaks oma rahulolust.Täna kaovad need kaks kohe, kui tal nahhaalsust tekib minuga muul moel halvasti käituda. Nagu tõsiselt.Võin leida sügisel jopetaskust eelmise hooaja rahanutsaka täitsa vabalt.Isver nagu minu elust, ainult, et mul suitsule ja kohvile ei kulu, aga eks mul ole muid pahesid. Sõidame ringi ja veel mees süü> di. Arhižanri mõiste esitab juba Gérard Genette, vt , The Architext: An Introduction. Pole vaja midagi enamat, pole vaja midagi vähemat. Kuid loetelu polegi tähtis: telje otsad ei kontrasteeru siin mitte nõnda, et ühes otsas valitseks väärtuste tihedus ja teises hõredus, vaid pigem nõnda, et ühel pool antakse väärtusi edasi avalikult, teisel pool aga varjatult. Ka häälutus või piltluule jääb ikkagi keelega seotuks. Ära tarvitatud toode kaob lihtsalt ära, teda ei ole enam olemas, ja kui me nüüd tahame midagi uuesti tootma hakata, peame tootmisesse paigutama uut vahetusväärtust – lihtsamalt öeldes, raha. Samas sisaldab kehaline hääl ka väga palju varjundeid ja tämbreid, mis annavad edasi hoopis muud: kehaline hääl on sild, mis viib jällegi keelest välja, aga mitte niivõrd müstilise kogemuse, kuivõrd rituaalse tunnetuse poole. Ärgu unistagu ühti, et naine majas ja olgu olla.Kui mees pole kodus mees, siis pole ka naine naine. Pettunud oma mehes.Mina olen reaalselt selline inimene, kes ei tea, palju tal kuskil taskus või rahakoti vahel raha on. Ja last ära tõesti tee, sest see jääb sinu finantseerida -mul juba kogemus. Päris veri, päris soolikad voolavad mööda puutüve kujutist alla. Nostalgilise luulemaitse jaoks on praegu ilmselt keskne küsimus see, kas luulet saab proosast eristada formaalsete tunnuste abil. Luule žanriline kirevus näib tänapäeval tekkivat arhitekstuaalses pingeväljas, mida hoiab koos selgelt määratlemata vastandus. Niisugune ringlus ja vahetus on tõepoolest müümise vastand, sarnanedes pigem erootilisele suhtele. Niisugusest luulest saab vaimustuda ainult siis, kui vaimustutakse selle tehnilistest võtetest; lugeja, kes pole kas või lühikest aega valmis uskuma, et luuletuse vorm on kõik ja sisu pole mitte midagi, ei saa niisuguse tekstiga kunagi sõbraks. Jalaluumurd oleks lüürikas koomiline, sellele võidakse kaasa elada vaid fiktiivses jutustuses, kus jala murrab tegelane, kellega lugeja on jutustuse käigus samastunud. Küll tähendab see aga seda, et need luuletused muutuvad seal teistega võrdväärseteks. Paraku peitub viimases funktsioonis oht, et luulest võiks saada suletud institutsioon. Õigustan nuhkimist, kui ei saa muud moodi.See mees ei saanud ei teist, ega mind. Igasugune lunastuslubadus on potentsiaalne sunnivahend.” Pole kahtlust, et Pilv mõistab siin vabaduse all eelkõige seda, mida filosoofias on nimetatud negatiivseks vabaduseks, st tõkete, piirangute ja sunduse puudumist. Eelöeldu põhjal võib nüüd teha kaks olulist otsustust. Bondora teeb laenupakkumisi lähtudes konkreetse laenaja finantsolukorrast ja hindades tema maksevõimet. Pea-asi, et kokkulepped peavad ja tahe on olemas.Sellepeale, et seksi ei anna.pole ma ka varem tulnud. Taldrikud kukuvad allapoole, mitte ülespoole. Kui selline pinge kasvab väga suureks, võib minu meelest rääkida keeleluulest: see on luule, mis tegeleb keelega sedavõrd avalikult ja otsekoheselt, et tähendus hakkab ilmuma ja kaduma lausa lugeja silme ees. Enne auto peale laen pangast teise jõudmist 2 kg õunu kui pool. Kasigu siis paremat otsima ja vaadaku kelle oma kümnekaga püüab. Ta ise ka nüüd teie juures käib. Riimide osas domineerib ebatäpne naisriim, mis mõnikord põhineb üpris ligikaudsel kõlasarnasusel. Kui tööd tegi küsis poeletis minult pool arvest.ise kahmis poest kõike, mina vaatasin hindu ka. Enamasti läheneb ta pigem teatraalsele häälele, kujutades endast omamoodi maski, mida luuletaja kannab püsivalt või tihti. Luule kolmas arhitekstuaalne telg on. Neil telgedel liikudes tekivadki eristused, mis ühest küljest lahutavad luulet ja luulet, teisest küljest aga seovad luulet ja proosat, luuletust ja esseed, luuleteksti ja muusikat, filmi, teatrit, televisiooni jne. Sellepärast on luuletuse ettelugemine alati maagiline rituaal, isegi kui seda püütakse mahendada või varjata. Algas uue žanrilise jagunemise protsess, mis kestab tänapäevani. Kahjuks juhtub, et olete töötu, üliõpilane või üliõpilane. Seepärast võingi kõhklemata öelda, et luuletaja, kellest on saanud sundija, ei ole minu silmis enam luuletaja: ma keeldun temaga vennastumast, keeldun pidamast teda oma hõimlaseks, kalliks kaimuks. Nende kahe objekti erinevus ei jää samaks, kui vaadelda neid kord ühe, kord teise telje lähedusest. Nii tehes tõrjun teda tõepoolest luulest välja, ja arvan, et see on õigustatud, sest väljaspool luulet on sunnipoliitika jaoks ruumi küllalt, aga sunduseta poliitika võib täielikult realiseeruda ainult luules. Samal ajal võib väärtuste piirkonnas leida üllatavaid ühtelangevusi, kuigi samad väärtused on ühes pigem monovalentsed, teises aga ambivalentsed. Kui uue laenu ja kogukulukus tingimuste järgi. Lüürilisus ja riimilisus on küll kindlasti sellised omadused, mis luulet žanriliselt liigendada aitavad, aga nad ei ole luule esmatähtsad tunnused, vaid lihtsalt siduvad lõimed luule arhiteksti võrgustikus. Nii ei hakkagi algaja luuletaja uurima Suitsu, Underi, Visnapuu või Alveri meetriliselt keerukaid tekste, vaid piirdub kohmakate lõppriimide purssimisega, arvates ise, et kirjutab midagi “vabavärsist” peenemat ja osavamat. Riim on endiselt keskne mälutehniline võte, mis võimaldab teksti hõlpsasti meelde jätta, seda eriti laulusõnade puhul. Peaksite minema perenõustaja juurde. Sestpeale kui Alliksaare kõige pöörasemaid tekste hakati avalikult luuleks pidama, ei saanud luule enam piirduda arhilüüriliste eneseavaldustega.

Kiirlaenud | Soodsad Kiirlaenud Internetist | Laenuvastus.

. Fakt on see, et niikuinii makstakse paljud asjad pooleks ja mehed ei ole kellegi hoolitsejad enam ammu.

Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. Eesti üliõpilaskondade liit õppelaenu summa maksimaalmäära suurendamist ei pooldanud. Samas võib see võte viia ka ekstaatilisse seisundisse, kus hakatakse nägema asju, mis tavaliselt jäävad meie eest varjule. Siiski peate rahastama projekti, mida te unistate ja mis hoiab teid südamesse või soovid rõõmu tähistada. Kuigi vee- ja õhuvoolude möll paistab kaootiline, on see tegelikult tugevasti korrastatud, moodustades keeruka pööristemustri, mis jaguneb järjest väiksemateks alajaotusteks. Ometi piirab ainult kujutlus seda, milliseks elu võib muutuda. Kõik see pole ainult kirjanduslugu, vaid jätkuvalt aktualiseeruv traditsioon. Ja alles tühjaks joodud peekri võime uuesti täita ja teisele edasi anda. See mina taandub aga kohe, kui hääli ilmub rohkem. Kusjuures üks sõber soovitas teist laenuvahendusportaali ning kui oleks kasutanud seda, maksaksime siiani intresse. Samas võib lugejaid ikka veel hämmastada leitud materjali kasutamine – see näitab omakorda, et arhilüüriline pinge ei ole kadunud. Küll aga tekitab riimi ülehindamine illusiooni, nagu muutuks mis tahes lausung ainuüksi riimi lisamise abil “poeetiliseks”. Lausung omandab kohe hoopis teistsuguse iseloomu – meil tekib tunne, et oleme ühenduses müütilise tegelasega, kes muistsel häälel kõneleb meile meie ajast ja tulevikust. Näiteks võib tunduda, et hääle seisukohast ei ole neil mitte vähematki ühist ja nad ei saa kunagi kokku ühes ja samas luuleruumis. Lühidalt, luuletaja võib luulet üldiselt määratledes lähtuda samast väärtussüsteemist, millest ta lähtub omaenda luulet kirjutades: just nõnda kuulubki ta oma luulega kokku. Aga täna laseksin juba kõik käiku. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Eelnevate taustal võib see küll paista liiga abstraktne, aga on vaieldamatu tõsiasi, et iga teksti retoorilist ülesehitust kannab lugematu hulk teadlikke ja ebateadlikke väärtushoiakuid. See pesa on lähedalt vaadates lahendamatu rägastik, eemalt vaadates meenutab ta kellegi, võib-olla minu enese autoportreed, aga parajal kaugusel kuulatama jäädes on ta väga luuletuse moodi. Lihtsatel tingimustel ilma tagatiseta (pant, sissemaks) laenu väljastamist nimetatakse kiirlaenuks. Kui seesugust polüloogi toetab luuletaja loomulik, kehaline hääl, võib tekkida hämmastav ajatuse-tunne, nagu näiteks siis, kui salvestuselt kuulame Juhan Viidingut lugemas ette Jüri Üdi tekste. Eesliide “arhi-” märgib siin kategoriaalset omadust hõlmata paljusid empiirilisi žanre, “žanr” aga selle kategooria paratamatut seotust temaatiliste elementidega, mida ei saa määratleda formaalsete või lingvistiliste vahendite abil. Sellest hoolimata võib aga keeleteljel siiski rääkida luulest, mis püüab vastuvõtjat ennekõike vaimustada, ja luulest, mis püüab tähelepanu juhtida keelelistele võtetele. Nüüdseks on laen makstud ja traktor oma raha peaaegu juba tagasi teeninud. See kasv algab siis, kui kink on kellegi käest käinud… Kapital teenib kasumit ja kauba müük toob sisse, aga kingitused, mis jäävad kingitusteks, ei kasumit, vaid juurdekasvu. Ka “lüüriline mina” on üks hääle vorme. See näitabki selgelt, et luulel on keelega eriline, tavatult intiimne suhe: iga sõna on siin justkui luubi all, ja kõik, mida öeldakse, omandab üleelusuuruse mõõtme. “Kink hakkab kasvama siis, kui ta läheb teise osapoole käest kolmanda kätte, mitte lihtsalt esimese käest teise kätte.

Pettunud oma mehes.

. Sellises harunemispunktis mõjutab teda ülivõimsalt kogu keele ja luule senine ajalugu. Nendele küsimustele saab vastata ainult kirjandusteooria kaudu. Olles seda kõike öelnud – luuletus on kingitus, luuletus on elus, luuletus on tulnud teiselt poolt, meie esivanemate juurest –, pean nüüd ikkagi pöörduma tagasi algusesse. Seega ei ole luuletaja kuju luule kõrval sugugi tühine. Kuigi ma ei ole põhimõtteliselt normatiivsete poeetikate vastu, arvan siiski, et jäikade žanrinõuete kehtestamine sobib tänapäeval rohkem meelelahutustööstusesse või reklaamtekstide tootmisse. Kahjuks ei ole “žanrirelativism” aga sugugi teadlik valik, vaid pigem illusioon, mille tekitab kriitilise mõtlemise ähmasus ja abitus. Minu arust on su mees mölakas, nagu minugi oma. Luuletaja kuju ilmutab meile, et luuletaja enesejaatus, tema väärtused pole luulesse sattunud ükskõikselt: ta ise tuleb nendega kaasa nii palju kui võimalik, ja võib vajaduse korral hajutada eksiarvamusi. See aga eeldabki omakorda, et luules valitseks sunduseta poliitika. Naised teenivad ja plekivad mille iganes eest lõpuks. Siit saab alguse teatav maailmanägemine, mida Arne Næss on nimetanud possibilismiks: “Possibilistile tundub loomulik, et ta on natuke konservatiivne ja usub tavalisse; ta usub näiteks, et maa külgetõmbejõud toimib köögis ka homme, nii nagu täna ja eilegi. Samas võib just väärtustelg olla tugevasti pingestatud ka siis, kui keel ja hääl jõuavad meieni sedavõrd pingevabalt, et me neid õieti ei märkagi. Kolm arhitekstuaalset telge – keel, hääl ja väärtus – loovad luule žanrilisest kirevusest ruumilise kujutise, mis iga nurga alt paistab natuke erinev. Räägi õhtul rahulikult ära ja tõesti pange kulud ritta kui raske on. Luule puhul räägitakse tavaliselt ainult “ehedusest”, “omapärast”, “mängulisusest”, “piiripealsusest” või “vormipuhtusest”, aga väga harva žanridest – justkui oleks juba iseenesest omaette žanr, mille mõistmiseks täpsemaid jaotusi tundma ei peagi. Nii saab luule lõpuks jälle lihtsaks: nii on luule kingitus, mille annab meile edasi keegi, kellele on antud anne, andide andmise anne. Nuhkisin arvutist kirjad lõpuks välja ja siis saabus vaikus. Üks neist on vaimustus, ennastunustav sisseelamine: lugeja on loetavast nii haaratud, et ta ei märka enam, kuidas tekst on tehtud ja milliste võtete abil see oma mõju saavutab. Tõsi küll, vaimustus saavutatakse alati teatavate võtetega, ja võtetele juhitakse tähelepanu, lootes vaimustada; ometi valitseb siin alati teatav pinge ja ebamäärasus. Proosat eristab luulest ennekõike narratiivsete elementide rohkus ja osalt ka suurem maht. Tegemist on seega eksplitsiitsuse-implitsiitsuse teljega

Märkused