Mina vastasin, et ma ainult invaküsimusi käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisega; praegu on see mul meeles, pakub laenu raha heategevuseks üle-turu katsetada

Mina vastasin, et see tipp peab kuskil siin olema, lihtsalt peab olema. Ja siis saabus meie reisi kõige raskem osa – telefoni GPS hangus totaalselt ära, ja me ei teadnud kus me olime. Mingit kõrgemat mäenukki, ja kõrgem punkt tähendab alati suuremat lootust ka tipu poole. Nagu ikka, läks selle “aega on” suhtumisega väga kiireks. Vahemaad on tõesti suured. Ületades veel paar mägioja ja muud tähtsusetut kruusavalli, jõudsime Halti alla. Käisin üle tee asuvas poes, ostsin süüa ja juua. Normaalsus ongi vist tegelikult natuke ülehinnatud. Mobiililevi seal loomulikult ei ole, helistada ei saa, järelikult ka mobiilset positsioneerimist mitte. Viskasime asjad autosse ja panime sealt minema, enne kui veel midagi juhtub, näiteks mägi peale vajub või maa avaneb. Ja eks mingi väsimus juba ka. Ütlesin Laurale, et mina siia ei jää ja telgis ei maga – tee mis tahad. Kerge külm kippus kontidesse. Nagu läheks külmikust piima võtma ja leiaks eest hoopis pudeli šampanjat. Pidevalt sääskedega võideldes sai kiirpuder söödud, tee joodud ja telki kobitud. Muidugi oli mul pohmakas, ma võisin ka tegelikult veel purjus olla, aga ikkagi – miski oli korrast ära. Kuna tegemist on tundra ja platooga, siis avanevad juba ka väiksematelt kõrgustelt vaated kaugele. Fjordide vaated on muidugi imeilusad, puhas ja karge Põhja-Jäämere vesi ebamaiselt sinakas-roheline. Ja siis sattunud kogemata suure parteibossi villasse. Üks meeldejäävamaid laule oli Tequila. Vahepeal hakkas ka GPS tööle – olime juba valesse suunda hakanud liikuma. Laulu pealkiri oli “Tequila” ja sõna, mis laulus kostus, oli samuti “tekiila”. Ma ise olen väga muretu selliste asjadega. Halti. Asub see Soome põhjatipus, Barentsi mere vahetus läheduses, sisuliselt maailma lõpus. Nagu ikka, ei olnud minekuga üldse kiiret. Samal ajal, kui mina Haltist eemaldusin, otsis Laura kõrvalistmel “bookingust” hotelle,  kuhu me ööbima võiksime minna. Vahemaad lihtsalt on seal tundras sellised ning kõige odavamat hostelit me ka ei tahtnud. Üritas vist isegi midagi pakkida ja paika sättida. Liikusime siis inertsist edasi, aeg kulus ja ilm muudkui halvenes. Ilm kiskus tuulisemaks, udusemaks ja jahedamaks. Seega sai sisse lükatud bensiinijaamast ostetud suvaline CD. Magasin umbes kaheksa minutit, nagu mulle endale tundus, ja ärkasin järsku üles väga veidra aimdusega. Lõpetasin söömise, panin televiisori kinni, kohendasin patja, tõmbasin mõnusalt kerge ja sooja suleteki endale peale ning langesin koomaunne. Väljas sadas paduvihma, raju kõigutas telki ja telgi alt voolas läbi vihma poolt  improviseeritud ojake. Kuigi Laura üritas alguses korralik ja kindlameelne olla – nagu ta ikka kogu aeg on olnud -, telki püüdlikult kokku pakkides, siis vandus lõpuks temagi sääskedele alla ja asjad sai lihtsalt autosse loobitud. „Midagi niisugust pole ma varem kogenud.“  Kui tavaliselt on Tartu linna päeval kajanud tänavail ja teatrimajades ooperimuusika, siis tänavu läksid asjalood teisiti. Klaveri laenas Tartu linna päevale Alo Põldmäe oma klaverimuuseumist. Eks autogi tahtis juba puhkust saada, kuigi tagasihoidlikkusest ei ütle mulle seda kunagi. Ja ega me enam täpselt teadnudki, kuidas tagasi minna. Leidsin talle veel autost ühe lihtsama  tuulejope ja me olime enda arvates selleks kergeks tipuvõtuks valmis. Tõusime päris jõudsalt ja vaated läksid avaramaks. Sirutasin käe Celia poole, et veenduda, kas ta on ikka mu kõrval. Vaatasin Laura härmas retuuse ja punast nina ning pakkusin, et proovime hakata tagasi minema. Üle minuti magajäämine küll aega ei võtnud.

Olav Ehala mängis tänaval klaverit: „Nii ma elatist.

. Karm koht see Halti, vähemalt meid ta küll ei soosinud. Kilpisjärvi on ilus kohake natuke maad enne maailma lõppu, st enne Haltit. Tartu linna päeval liikus must tiibklaver, millel nimeks Linnaklaver, autokärul paigast paika. Ülitihedas udus sul lihtsalt kaob orientiir käest, ka tuulesuund ei aita seal midagi, sest see keerutab seal pööristena üle mäeserva. Autol paak kütust täis ja peale väikest peatust edasi. Selleks me siia ju tegelikult tulimegi. Tagasitee oli juba natukene kergem, sest esiteks on tegemist siiski allapoole minekuga ja  natukene madalamal hakkas ka GPS jälle tööle. See oli lihtsasti teisaldatav, autoga ühest kohast teise. Mingil hetkel laskus autoraadio lõplikku eetrivaikusesse – kui sahinad välja arvata -, sest nende saja soomlase ja saami jaoks, kes Kesk-Soomest põhja poole ja sealt edasi elavad, pole mõtet raadiomaste püstitada. Kahju sellepärast, et esiteks saame me ilmselt kopsu- neeru- ja põiepõletiku ja lõpuks me siia mäele koos sureme, aga hea meel, et tal on selline tahtejõud, sihi- ja enesekindlus. Käänulised teed, mis on tegelikult väga heas seisukorras – lausa ideaalsed -, viisid meid lõpuks Birtavarreni. Olime pääsenud, kuigi meil oli veel tükk maad minna. Laura aga küsib, et mida mina teha tahan. Kuna tagakettad olid trumlid, siis käsipidur oli niikuinii kogu aeg peal veel lisaks. Kell oli vist umbes neli õhtul, kui võtsime vastu vist ainult meile iseloomuliku otsuse, et mäe võiks täna “ära võtta”. Ja siis korraga mu mõtlemine käivitus. Iga isa tunneb ilmselt selle üle rõõmu ja uhkust, nii muidugi minagi. Kui mitte Suure Juhi enda villasse. Laura pani ka ise käed autole külge ja katsus teda hellalt lükata. Sealt veel natuke edasi märkasin hetkeks ka veel midagi kollast, mis võiks justkui maamärki tähendada – meile siis elulootuse märki.

Õpetajate päev: lapsed küsisid, mina vastasin | Kaja Kallas

. Mulle on Soome kogu aeg meeldinud – see on lähedal, kuid ometi kaugel; kultuurne ja arenenud, puhas, turvaline ning hoolitsetud riik. Ainuke asi oli see, et auto järel kõndis kogu aeg üks mees – klaverihäälestaja. Vist lihtsalt ei tasu ära. Kuna ma aga õnnetul kombel suutsin selles korralikkus võsas auto ühe nähtamatu kännu otsa tagurdada, võttis põgenemine veel väheke aega ja kindlast surmasuust pääsemiseks pidi Laura veel korraks autost välja minema. Edaspidi saigi vahemaid arvutatud ainult selle järgi, millal järgmine “Rolls” meile ette satub. Tobe oleks alla anda, see pole meie kummagi loomuses. Esimene ja kõige ebameeldivam hetk tekkis siis, kui meile teejuhiks olnud GPS pange pani ehk ära hangus. Soomes maabudes vuras meie Mazda maale ja paaripäevane “loma” võis alata. Laura haigeks ei jäänud, isegi nohusse mitte ning ka auto ei võtnud vaevaks ühestki veast märku anda. Väsinud jalad ei tundunud enam nii väsinud ja olemine oli kuidagi. Ja siis hakkas lörtsi sadama.. Liigu või ära liigu, aga punkt ekraanil seisab sama koha peal. Kuna ilm oli päris kena ja ilus, kuigi pisut vilu, tõmbas Laura omale retuusid jalga, pani saapad varvaste otsa ja tõmbas mingi pusa peale. Täiuslik õnnetunne! Milline adrenaliin! Adrenaliinitulv oli ka täiesti füüsiliselt tuntav, sest külm taandus hetkega ja energiat tuli kõvasti juurde. Kui laevapiletite broneerimine välja arvata, siis rohkem me vist eeltööd ei teinudki. Jäime viieks minutiks suurema kivi taha tuulevarju kükitama ja mõtlesime, mida edasi teha. Mida kõrgemale tõusime, seda tugevamaks muutus tuul, temperatuur langes, udu tihenes. Aga mägi ise on siiski piisavalt massiivne, et muljet avaldada. Telgis lesides ja veel väheke lobisedes oli tegelikult päris idüll tunne. Saab ehk vähemalt pilve seest välja. Vajusin tagasi padjale, tõmbasin veidike vapralt hinge, palusin oma koljult juba ette vabandust ja proovisin uuesti, nüüd juba aeglaselt, kaastundega. See nõudis küll teatavat osavust ja tasakaalu ning suuremate kivide käigupealt väljaotsimist, aga viis päris kiiresti edasi. Tegime endast ja üksteisest ka paar pilti, aga kas kolmetunnisest unest tingituna või mõnel muul põhjusel oli fotode kvaliteet väga kehv. Kuna kilomeetrid venisid igaval teel aeglaselt, sai seda protsessi kiirendatud parema jalaga. Umbes aasta aega hiljem, kui me Lauraga selle seikluse aastapäeva meenutasime, jõudsime kokkuleppele, et kui Laura kunagi Eestisse tagasi tuleb, siis me võtame selle teekonna uuesti ette. Pikalt väldanud eriolukord pani uhketele plaanidele piiri ette. Päris ilusad mäed, järved ja vaated ning eelviimane võimalus tsivilisatsiooni hüvedest osa saada. Olime jõudnud Soome põhjatippu ja edasi kulges teekond juba Norra poolel, Norra mere rannikul. Õhutemperatuur langes juba alla nulli, tuul oli tormi mõõtmetes, udu oli nii paks et lõika noaga, lörtsi ja lund ka veel lisaks.

„Võid kujutleda mu vaimustust, kui ma koju tulles.

. Mingil hetkel, mil ainult esisillaveoga auto täiesti üleloomulikku veo- ja teotahet üles näitas,  jõudis ka sidur ülekoormusest kärssama hakata ja siis käis küll mõte peast läbi, et kui auto nüüd töölepingu üles ütleb, siis on jala kojuminek. See oli Linnaklaveri puhul kõige suurem riskibisnis, et pill ikka hääles oleks.“ Tartu linna päeva jooksul andsid pianistid üheksa kontserti, kuid Tamme sõnul saab klaver kõlama ka lähitulevikus, eelkõige mõistagi suvel. . Midagi mu toas oli valesti. Asfalttee lõppes, sellest sai muldtee. Veel üks Rolls, “kohustuslik” kelladeküla ja ületasime ka polaarjoone. Meie jaoks oli see hoopis Mount Everest! Kallistasime, õnnitlesime üksteist ja Laura suutis isegi veel tantsusamme videosse teha. Meile iseloomuliku sellepärast, et ükski normaalne mägimatkaja ei hakka mäe tippu tõusma õhtul kell viis. Me olime suunataju kaotanud. Käisin vannis, võtsin dušši ja jõudsin veel televiisoritki vaadata söömise kõrvalt. Kuigi Soome maanteed on väga head, on nad sellevõrra ka igavad. „See aga, et Tartus on liikvel Linnaklaver, on eriti originaalne,“ tunnustab Ehala tartlasi. Laura kurtis jaheduse üle. Laura on natukene kohusetundlikum ja tema tahab, et kõik hästi sujuks. Laura oli minuga õnneks kohe nõus, kuigi tema meelekindlus hämmastas mind endiselt, sest ta oli veel hetk tagasi nõus ka autos magama. Vägev! Ööbimisega olime nii arvestanud, et kuna on ikkagi suvi, siis telk on see õige matkainimeste hotell. Siis oleks veel sada meetrit kukkumist hingetõmbeaega olnud. Tundub, et meie väljahingatud süsihappegaas oli kõik ümberkaudsed sääsed kokku meelitanud – meist osa saama. Laevaks sai seekord Viking Line ja tellitud oli ka hommikusöök laeva sööklas. Ja muidugi on Soomes ka kõige kõrgem tipp olemas. Mina vastasin, et ma ainult invaküsimusi käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisega; praegu on see mul meeles, pakub laenu raha heategevuseks üle-turu katsetada. Laura lubas minuga solidaarne olla ja kõrvalistmel mitte magama jääda. Aga kuna ma ei ole kunagi “normaalse” mägimatkaja tiitlile pretendeerinud ja Laura isegi lihtsalt mägimatkaja tiitlile mitte, siis see meie kohta ei kehtinud. Ilm oli aga juba hakanud jahedamaks kiskuma ja muidugi ka tuulisemaks. Ainuke murelikuks tegev hetk oli see, et nad väitsid tippu veel paari tunni tee olevat. Umbes kell viis õhtul alustasimegi teekonda, seljakotis kaasas joogivesi ja energiabatoonikesed. Väike patustamine kuulub reisi juurde. Kargasin istuli ja mu pea pani mind seda rutakat otsust kohe kahetsema. Suvi on ikka ilus aeg! Hommikul tuli igatahes tegutseda kiiresti. Ma usun, et see on 0 sissemaksuga intress ajas ja ruumis kindlasti valis, olid kõige õigemad, kuid laenu tagatiseks. Võitlus kännuga lõppes Mazda võiduga ning see oli kindel pääsemine. Auto kärsahaisu täis, täielik off-road minu vanale Mazdale Premacyle. Ülisuur ja mugav voodi, suured padjad, suletekid! Puhas, värskuse järgi lõhnav voodipesu! Tunne oli selline, nagu kaks Gulagi vangi oleks sunnitöölt põgenenud – nälginud, väsinud, pesemata, magamata. Vähemalt selles osas oli kõik nagu harilikult.Ainult mu nina tundis suitsulõhna. Mitte et ta nüüd väga lõbus või eriliselt lahe oleks olnud, aga see lihtsalt vajab kordamist. Haaa! Innustatuna sellest lootusest, pressisime veel poolsada meetrit tõusu ja jõudsimegi Halti tippu. Suur televiisor paljude kanalitega.

„Lähikontakte piiravalt ja tervisele turvaliselt.“ Tõsi, ebasoodsate korraldusolude tõttu Linnaklaver tänavaile ilmuski. Mis ei teinud olukorda mitte paremaks, vaid halvemaks, sest lumistel ja libedatel kividel ei saanud enam hüpata, vaid tuli nende vahel kuidagi  edasi koperdada. Haltil pole rada ka tähistatud, nii et kogu kohalejõudmine on ikkagi sinu omaenese tarkuses kinni. Kuna sõit oli niikuinii Helsingi poole, siis midagi, mis tee peale jääks. Väike küla eikusagil.  Viimane bensiinijaam, viimane maja ja me olime edasipidi ikka väga üksi. Vahepeal jälle igavat tundramaastikku jälgides ja “Tequilat” kuulates  ning põhjapõtradega sõbralikult maanteed jagades jõudsime Kilpisjärvini. Kes suitsetas piipu ja vahtis meid. Kuna Halti tipumassiiv koosneb pea eranditult ainult kividest, siis kasutasime me kiiremaks edasiliikumiseks kivilt kivile hüppamist. Polnud küll kahtlustki, et minu autot juba mingi vana känd maha ei murra. Suhteliselt horisontaalselt.

COMPIL MINA RASTA MUSIQUE BAMOUN 100% vol1

. Mina tegin veekeetmiseks lõkke üles – tõmbasin tikust tuld ja läitsin gaasipriimuse. Kui GPS näitas, et siit paremale on üks väike metsarada, siis saigi sinna peateelt sisse keeratud. Üldiselt ma toitun tervislikult, aga igal reisil teen ma toitumisele erandi – puhkusel ei tohiks küll mingisuguseid piiranguid olla. Meie auto ja selle orientiiriks olev järv olid pildilt kadunud. Kuniks päev enne minekut arvasime, et nüüd võiks pakkima hakata. Ei marutuul, ei lörts ega läbikülmunud- ja väsinud kehad suutnud võtta meilt seda adrenaliini, mida pakub riigi kõrgeima tipu võtmine. Või paar tundi enne minekut. Vett veel liitrijagu seljakotis, mõned batoonikesed

Märkused