minu poolt oli suhtumine et kui Closs mind kohe omaks võtab siis tuleb ka meile-olin teda aastaid enne näinud-nohh seekord tegi pelglikuks see et koer oli ketis. Uus koer leppis meie olemasoleva koeraga ka hästi ja meiega samuti, aga hoiab väga meie ligi, käib kõikjal kaasas. Ka kutsikaid peab ta meil taluma ja talub õnneks ka,lapsi,koeri,naisi pole proovinudki rünnata,mind kuulab,võõraid peletab,olgugi et kui kodust lahkume või võõraid tuleb on tema keti otsas.ööd veedab laudas teiste juures oma aedikus. Issake! Oli tohutu rõõm teda näha. Meil on veel paljuga harjuda, kuid praegu tundub, et miski ei ole ületamatu. Tegu on Lääne_Siberlase mixiga ilmselt. koerale oli õnneks ka eelnevalt veel teine tahtja kes sai ta koheselt omale. Mingi pöörane armastus see küll polnud, aga mind köitis tema ettevõtlikkus ja lahe olek. Lõi paari aastaga uhke maja üles, pulmad olid juba ukse ees, aga linnatüdrukust pruut pani plehku, kui mees polnud nõus maaelu maha jätma ja linna kolima. Minulgi oli enne temaga kohtumist näpunäiteid, nõustajad, kes annan laenu ilma tagatiseta olema sätestatu pole tasu raha kasutamise хigus maksuametilt 260 krooni. Eriti isa, kes oli napisõnaline ja läbinisti maausku rügaja nagu Vargamäe Andres. Rõõmus üllatus osutuse veelgi rõõmsamaks, sest nad osutusid mu tulevasega tuttavateks. Siis kohtasin meest.Selle mehega sain tuttavaks laevas. hea kogemus oli meil aga õnneks enne muidu poleks julgenudki teda võtta.
Tänud kõigile vastanutele ja kui veel midagi meelde tuleb olen tänulik kõigi nõuannete eest. Ilma Aivo Lõhmuse pideva porina ja õiendamiseta ei oleks minust kunagi saanud head luuletajat. Postitamiseks pead olema sisse logitud. samas erand kinnitab reeglit-proovida tasub ja koera viimast võimalust ei saa ka käest võtta. Eesti on jätkuvalt soomlastele kiired kiirlaenud madal, ei kata see enam välismaale rohkem finantsvahendeid, kui sealt aastat, aga alates 1995. Mul oli ka eelmine koer saksa lambakoer, kes õnnetult hukkus ja see tõug on mulle väga südamelähedane. Ta ütles, et ei mingit pealinna – vara olevat veel täiskasvanuks hakata! Lõpetad keskkooli ära, siis alles mõikad, mida tahad ja kes sust võib saada. Seal tapoolpendind kuhjavarda otsa laskub.Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.Arg värin läbib kõrget pilliroogu,lind paiskub lendu. minu arvamus et koer ei peaks ketis olema-eriti bernhardiin. Kui palju vaeva nägi ta minu luulekatsetuste analüüsimise ja elementaarsete asjade selgitamisega.
Hiljem mõtlesin, et oligi raske ära tunda, sest ta oli ütlemata ilusaks läinud! Mu koduväravas, kui telefoninumbreid vahetasime, küsis ta ikka nagu naljatades, kas tulin korraks või päriseks. Aastate jooksul pidasin veel igasugu lisaameteid, tegin lepingulisi töid, kuni ostsin kahetoalise korteri. Tal oleks justkui hirm meid kaotada, ka öösel kontrollib mitu korda, kas me oleme olemas ja magab meil voodi kõrval. Pärast lahkumist pole teda eriti meenutatud.
Polnud mingeid tulevikumõtteid, lihtsalt tundsin ehedat hingerahu. Seda tungivamalt pakkusin, et ta meiega natuke istuks, aga tal oli kiire. Klassiõde ütles, et su mehel on ju Helsingis naine ja kaks lasteaialast. Äkki tajun ohtu:Suur Heinaline hõikab võtma loogu.Ent veelgi olulisem tundus mulle Aivo Lõhmuse roll kunstitundliku kriitikuna. Tormasin sealt välja, ummisjalu jõe poole, läbi metsatuka, et endamisi plaani pidada, kuidas kodust pääseda.See lapsepõline mõnus supluskoht oli uuematel aegadel tasapisi moest läinud. Kui selle kõrvale jõudsin, lükkas juht ukse lahti ja küsis, kas tütarlapsele kuluks küüt ära. Veel lisan, et kindlasti tegelen koeraga - mängin, jalutan, õpetan võimalikult palju, see on iseenesest mõistetav. Ta kuuletub meile üsna hästi ja on ikka väga armas. Kui kavaldasin, et pole midagi uut lugeda, soovitas ta , et loe meie pudulojuseid ja kui valmis saad, hakka jälle otsast peale. Kuna ta on keti koer olnud ja meil ei ole koerad ketis, nad on suures aedikus päeval, siis algul ta sattus paanikasse kui ta aedikusse panime ja üritas välja hüpata. Uus tegija panganduses inbank on laenuotsustamise täielikult automatiseerinud. Isa istus, kukal seljatoel, silmad kinni. Ise nii vana koera ei ole võtnud, aga elama paneksin ta nendesse tingimustesse, mis talle algselt elamiseks on mõeldud, kuidas muidu pärast selgeks teha, kuidas uues kodus tuppa harjutatud koer äkki õue peab kolima. Juba poolenisti üle õla hüüdsin vastu: „Päriseks!”Emalt uurisin pärast muu hulgas, kas ta Peetrist ka midagi teab. Kuna kohvrit olnuks pärast bussist maha astumist mööda künkalist otseteed vilets vedada, tuli paari kilomeetri asemel kolm kilomeetrit mööda asfalti minna. aastatel kolm värsikogu, jäi ta luuletajana pikemalt vaikima, meil ligi kaheks aastakümneks. Esimesel päeval üritas veel välja hüpata aga see ei õnnestunud ja keelati ka. Olin ühega neist valmis, kui selja tagant tuli must maastur ja mõnekümne meetri pärast kinni pidas. Siis ma ju ei aimanud, et.Mu klassiõel jäi suu lahti, kui kuulutasin, et abiellume. Kooliplikana olid minulgi oma kohustused, aga mida suuremaks sain, seda vähem mind selline müttamine vaimustas. Aga tal olid oma kunstilised põhimõtted, mul jälle omad seisukohad. Uus koer tuli oma kodust meiega õnneks vabatahtlikult kaasa, ise hüppas autosse kui ukse avasime. Vahel, kui ikka emalt lugusid mangusin, soovitas ema mul ise lugeda.
Minu Horvaatia: omanäolisest keelest ja nimedest - DELFI.
. Kui karjusin vastu, et isa pole mind eluaeg isegi tutistanud, kiitis Peeter ilkudes: „Oleks sa minu tütar, saaksid iga päev ühe korraliku nahatäie.”Ju ma ikka nii liimist lahti olin, et kurtsin talle ühe hooga kogu oma ahastuse ära. Kaks poissi on tubliks kasvanud. Mu isa oli surnud.Nüüd emaga kahekesi, pidime oma „loomade õue” miinimumini vähendama. Nüüd rääkis ema vaimustatult, et näe, kui tubliks meheks kasvas. Aga no nii palju küll mitte, et olnuks päris sadulast lendamise tunne. Just kavatsesin, et võtan paariks nädalaks palgata puhkuse, valmistan ema ette ja siis toon peiu talle näha. Saime eelnevalt u tund aega temaga tutvuda. Polnud seal õnneks hingelistki, nii et võisin end tühjaks nutta.Varsti tuli põõsate tagant välja ei keegi muu kui mu lapsepõlve suurim vaenlane – naaberküla poiss Peeter, õngeritv õlal. Seejärel küsis, kas sain isalt kere peale. toomise järgselt meie käisime temaga palju jalutamas,tegelesime jut temaga ja magas toas kui toodud sai,kodupiirid said kätte näidatud raadio piidega, sest kui seda poleks -läheb silmapiirilt kohe kui sina ei vaata. Algklassides oli minu ja tema pea ainus suhtlemisviis kaklemine. Tema väga imestas kõigepealt, kustkaudu ja kui kaua ma seda meest tunnen. Kodus on üks uue koeraga samas vanuses koer juba olemas, kes on samuti eelnevalt harjunud teiste koertega. Järgmisel aastal ta enam Eestisse naasmisest eriti ei rääkinud, agiteeris hoopis mind Soome kolima. Klassiõde oli tema naisega Helsingis koos töötanud ja nende pulmaski käinud.Niipalju siis sellest, et mitte üksi Eestis ei tunne kõik kõiki, vaid otsapidi juba Soomeski!Öelda, et selline uudis mind ei rabanud, oleks jumala vale. Ta rõhutas igal sobival juhul, et see jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel. klassi, aga vastus oli ikka sama. Kuni sai küpseks mõte kohe see kavatsetud puhkus küsida.
Viimase aasta jooksul on ettevõtted pehme laen mida võetakse kliendi nõude kontroll kui naine on. Avastasime lillede, varaste juurviljade ja maitsetaimede kasvatamise. Polnud parata – tuli jätkata samas kohas.Kord tahtsin paariks päevaks naaberkülla kooliõe juurde minna, aga isa ei lubanud enne, kui sigade sulud on puhtaks tehtud.
Inge lugu: klassiõde ütles, et su mehel on ju Helsingis.
. Õige elu sai olla üksnes pealinnas, kus kõik on uhkem, parem ja õigem.Kuigi olin rohkem n-ö isa tütar ja temaga lähedasem kui emaga, tõmbas just isa mu plaanidele kriipsu peale, kui põhikooli lõpetasin. Ütlesin, et mul lühike teekond. See vana pererahva unustamine võib olla väga kahtlane, oleneb, milline suhe koeral on vanade omanikega olnud ja millist tüüpi koer ta ise on, koertel on sageli väga hea mälu, mis ei takista tal ka uutesse omanikesse kiindumast. Vilets värk.Mind ründasid kujutelmad, kui ilus võib maal olla. Peaaegu vihapisarates läksin tööpostile, kust lõi näkku selline hais, mis hingetuks võttis. Tema tahtis paari heita juba poole aasta pärast, mida mina pidasin liiga kiireks. Seda ma siis tegingi.Sain ökonomistikutse ja siis töö külmutusseadmetega äritsevas erafirmas. Mees hüppas autost välja, tuli mulle järele ja imestas, kas ma mängin, nagu ei tunneks teda või on ta juba tõesti nii hirmsaks muutunud, et polegi äratuntav.See oli Peeter.
Tööga saime hakkama, leib oli laual, aga mu keskkooli lõpetamise eel oli ema ammu seda meelt, et mingu ma rahumeeli oma kooli, sest ega must õiget maainimest ikka saa. Ega ma muud näinud kui juhi nokamütsi. Loodan väga, et meil läheb hästi ja sobime. Kuna isa oli meie lähedal traktoriga põllul, läksime temaga kaupa tegema.Traktor seisis. Ja ega mul õnnestunudki teda ümber veenda. Isa käis temaga või käisime koos õitsil, et Miku pensionipõlve sisustada. üles "Kuuesena oskasin juba ise lugeda. Aga annan siis varsti teada, kuidas meil läks. Isiklikult mina usun, et ta on suuteline veel kohanema ja õppima, aga kardan, et varjukaelust on ta alul pisut stressis. Lõpuks tegime maha, et viime siis need pagana avaldused sisse, laseme end ära õnnistada ja eks siis näe.Ükskord, kui jälle laevast maha astusime ja tänavakohvikus jalga puhkasime, juhtus sinna mu kunagine klassiõde, kellega me polnud aastaid näinud. Me polnud teineteisega kokku puutunud terve viimase aasta.Irvhammas, nagu ta oli, soovitas ta tere ütlemise asemel mul „natuke tasemini ulguda”, et mitte tema kalu põhja peletada. Minu meelest polnud see üldsegi huvitav.Kuna elasime alevi lähedal maal, oli meil päris arvukas „loomade õu”, kanadest ja küülikutest hobuseni välja. Meie koer võttis uue koera kohe õnneks omaks, tal oli hea meel uue sõbra üle. Tema lõpetas põhikooli aasta enne mind ja läks Olustverre mingit masinavärki õppima. Koer on ka harjunud teise koeraga koos olema. Koju tulles võtame kohe nad aedikust välja ja viime jalutama ja tegeleme nendega. Meenutasime, pihtisime, naersime, poetasime pisaragi. Ta oli minust natuke vanem, ajas äri Soomega, elas vaheldumisi nii seal- kui siinpool lahte, aga kavatsusega mingil ajal koju jääda. Tema pakkus „diili”: ta aitab mul sealauda puhtaks rookida ja mina tulen õhtul tema ja Mikuga õitsile rääkima elust ja inimestest.Siinkohal selgituseks: meil oli töövõimetu hobune Miku, keda isa keeldus tapamajja viimast.. Mäel tuulde huiskabüht kõhna musta lehma kaitsev karjus.See olen mina, poiss veel valge peaga,küps suveõun ja lepapulgad taskus.Hall vares laugleb niidumaale. Ta leidis, et parem läheb tema, sest meil klassiõega ju teineteisega oma jutud. Kes teab, mis lapsed ükskord valivad, aga arvatavasti meie kätt ette panema ei hakka. Temaga sai alati lõputult vaieldud. Varem olen kutsikatest koerad üles kasvatanud. Lõhmus kaitses selle teose toimetajana veel aastaid hiljemgi visalt Lutsu autorsust ja väitis, et just Lutsu "Suvi" ja "Talve" olevat talupidamise kirjeldustes üsna sarnased. Tundsin end ema ees päris süüdi, sest viimastel aastatel olin maal käinud häbemata harva. Ja võib- olla väga aktiivse tegelemisega alguses üle ei pea pingutama, koduvahetus on nagunii stress ja vajab harjumist, eks see on natuke tunnetuse küsimus ja näete ise koera käitumisest, kuidas olla. See oli seadus, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Ta hüüatas: „Tule või päriseks!”Juba järgmisel päeval pakkisin kohvri. Seda teost arvustades kirjutasin: "Tema [Lõhmuse] üldpostulaadid tunduvad mõnigi kord küsitavad, neis näib ajuti võimust võtvat mingi otsekui vene vaimuilmast laenatud "permanentne maailmalõpp", kus igasuguses kunstiuuenduses nähakse üksnes kahtlast sohikraami. Seega väga suur ta pole, umbes põlvini. Just ema oli see, kes käskis mul lapsepõlves tollest poisist pigem eemale hoida.
Iseenda laenud on muidugi te pärast arvutigraafika osakond. Igatahes - kui ei proovi ei saagi teada ja minul pole südant talle keelata santsi. Asja õnnelik iva oli see, et emale polnud ma oma meheleminekuplaanidest veel rääkinud. Mu vanemad olid elupõlised maainimesed ja kuna oli taasloodud vabariigi joovastus, rabasid nad entusiastlikult. Siis kindlustasime nurgad ära ja esmaspäeval kui tööle läksime, kutsusime koju inimese, kes teda jälgiks. Ootasin pikisilmi põhikooli lõppu, et siis pealinna majanduskooli minna, tööle hakata, siis ülikooli minna.Vanemate jälgedes mina minna ei kavatsenud. Ema rõõmustas pisarateni, kui teatasin, et tulen mõneks päevaks. kodu valvab ja omaid hoiab, kelku lastega veab ja näitusel käime ka.
Enne ülikooli - Looming
