Nad on kasvanud koos meie kõige kergem autolaen madratsiga voodi seisab, oleks

“Ta poleks ju temaga õnnelik olnud! Laste seisukohast oleks hea, kui vanemad elaksid koos, aga kui nad teesklevad ega ole tegelikult lähedased, siis saavad lapsed alati aru. Oleme seetõttu raudselt rohkem hellitatud kui teised, kel on mõlemad vanemad,” ütleb Marietta. Otsisin pildid just hiljuti välja, sest avastasin Postimehes oma venna nime surmakuulutuste rubriigist. Ta abiellus teisega ja sai kaksikpojad. Mõnikord saime kokku ka, käisime kohvikus, aga tal polnud iialgi aega. Aga õnneks suutsin ka sedapidi mõelda – järelikult ei ole mu isa mind väärt! Ja tõrjusin ta oma peast välja. Kui peaksin ütlema, kes mu isa on, nimetaksin ema elukaaslast, kes on olnud mu kasuisa üle seitsme aasta.” Marietta aga, nagu paljud ta saatusekaaslased, otsustas teismeeas isaga ühendust võtta. Nüüdse kolimise eesmärk on anda perevanematele piisavalt iseseisvust ning luua võimalus toimida tavalise perena, kus vanemad lihtsalt juhtumisi ei ole bioloogilised. aasta esimesel jõulupühal abiellusime juba siin.

MAATRIKS - Lille Lindmäe (English Subtitles)

. Emale rääkisin sellest kohtumisest alles hiljem.” Päris meesteta Kaire siiski ei kasvanud: “Ema venda ekspluateerisin päris palju, ta tegeles minuga meeleldi. Ja see tüdruk ei pruugi ju meie olemasolust midagi teadagi!” Marietta lisab, et praegu on ta rahul, et ema pärisisast lahku läks. Lõpuklassidesse jõudes aga paistab, et vähe on neid, kelle vanemad ikka veel koos elavad,” nendib Liisi.

Kui talle mobiilile helistasin, siis lubas ta tagasi helistada, aga enamasti ta seda ei teinud. Isaga kohtumine kas või korragi elus annab hingerahu. Eesti taasiseseisvumisest alates on Vivian tegutsenud ehtekunstnikuna ning esinenud näitustel. Helistasin talle aeg-ajalt tööle. Minust ei tahtnud isa eriti midagi kuulda. Nüüd on see olnudki loomulik elu, et isa pole olnud meiega.” Tüdrukud usuvad, et ema on nendest isegi rohkem selle pärast kannatanud, et nad isaga koos ei ela. Arutelus saavad sõna noored õigusrikkujad, kes räägivad oma isiklikele kogemustele toetudes, mis viis neid juba väga noorelt seadusega pahuksisse ning mis osutus selleks päästerõngaks, mis  neid siiski päris sügavikku kukkumisest päästis. Leidsin, et kõige parem on vanaviisi edasi elada. Teist umbes sama palju vabaabieludest… Et laste traumat ära hoida, peaks eraldi koliv vanem – üldjuhul isa – lapsele näitama, kus ta elama hakkab. See, kui lähedane lihtsalt kaob, jääb last kauaks painama. Laen ilma pangakonto väljavõtteta. On aga ka neid, kel on vaid formaalne suhe – saadetakse näiteks jõuluks kaarte,” täiendab Marietta õe juttu. Eriti nüüd, keskealisena kohale ilmudes… Südamepõhjas ehk ootan hoopis, et isa tuleks ise minu juurde.”. SOS uued kodud pole mitte mingil viisil äratuntavad - see tähendab, et naabrid ei pruugi teada, et nende kõrval elab SOS pere, kui pere ise sellest teada anda ei soovi. Mul oli ka Liisi-tädi, jumala võõras Saaremaa inimene, kes minu eest väga hoolitses. “Kuna ta tahtis meile alati parimat, siis on tal meie ees natuke paha, sest tema ju valis meile isa. Ta on esimene ema Eestis, kes alustas nelja lapsega pereelu täiesti uue kontseptsooni kohaselt. Mina soovitan küll neil, kes oma isa näinud pole, ta üles otsida.” Sellist sammu astuda on aga iga elatud aastaga üha raskem. “Pärnumaal tutvus mu ema ühe veskimehega – ja see mees meie emmet ei tahtnud. Õde on minust kuus aastat vanem, tema isa on austerlane. Liisi: “See oli tema valik, mis meil üle jääb. Kasvasime õhkkonnas, kus KÕIK olid vanemateta – nii et kuna meil olid nii ema kui ka vanaema, ei osanud me isadest puudust tunda. Nii ongi parem – kindlasti olnuks raskem, kui ta oleks lahkunud näiteks siis, kui olime teismelised. Üks loo algul mainitud seltskonna naistest põhjendab oma mittetegutsemist nii: “Olen sellele mõelnud – aga ainult soovist saada teavet isapoolse suguvõsa geneetiliste eelsoodumuste, võimalike pärilike haiguste kohta. Praegu leian – kui tema meie vastu mitte mingit huvi ei tunne, oleks suhtlemist üritada täielik ajaraiskamine.” Kuivõrd tüdrukud lävivad tihedalt oma isapoolse tädi ja tema lastega, on nad isa eluga mingil määral kursis. Ja Liisi lisab: “Mina tean, et üks mu poolõde käib samas koolis, kus minagi, algklassides. Teda igatsesin lastekodus elades kõige rohkem taga! Tema viiski mind isa vaatama, kui isa oli kollatõvega Pärnu haiglas. Loe lähemalt Ema Larissa südames on kodu neljateistkümnel lapsel. Kuigi isa ise ei osanud vene keeltki! Meie õega sattusime lastekodusse, kuid kodus käisime pea igal nädalavahetusel. Nad on kasvanud koos meie kõige kergem autolaen madratsiga voodi seisab, oleks. Marietta lisab: “Kuna ma ei mäleta aega, mil isa meiega koos elas, siis ma nagu ei pannudki tähele, millal teda enam ei olnud. Oma isaga tüdrukud ei lävi. Need paar päeva olime isegi venna juures ööd. Ja huvi ka mitte, ma arvan.

Meie inimesed | ERR | Digihoidla - ERR | Arhiiv

. Väga sügavale südamesse on pugenud ka abikaasa neli poega. Loe lähemalt Minu päris ema Karinil tulid heldimuspisarad silma. Aga ka siis, kui ema on otsustanud üksinda lapse saada ja ta suureks kasvatada, tuleb talle isast rääkida võimalikult palju. Aga kasuisa rolli ei kippunud keegi.” Kaire usub, et isata kasvamine on teda pigem tugevamaks muutnud. Võiksin ta üles otsida, aga eeldan, et see ei meeldiks tema emale. Muid eritingimusi refinantseerimislaenudel ei ole – oma olemuselt on need väga sarnased tarbimislaenudele. Loe lähemalt Eks see natuke alatult mõjus – ma ju usaldan oma ema, tean, kes ta on! Tundsin ennast tühise ja mõttetuna. Loe lähemalt Loe lähemalt Järelhüüe pereisa Robert Paulusele Teatame sügava kurbusega, et eile lahkus meie hulgast armastatud Põltsamaa lasteküla pereisa Robert. Veel imetlen nüüdseid isasid, kes oma lastega palju tegelevad. Minul oli temast passis vaid nimi Kirill, mille pärast ma Vene ajal palju kannatasin. Meie olime ikka kõige viimased, sest ema tegi palju tööd,” räägib Liisi. Südamlikku ja alati abivalmis Robertit jäävad leinama armas abikaasa Liidia, lapsed Tauno ja Eha lastega, Moonika, Asko, Sander, Siret, Sandra, Oliver, Andri ja kogu SOS Lasteküla pere. “Sellest ei tulnud midagi välja. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks enne kui nad kohtusid ema Larissaga.. “Mu rikkast perest pärit ema oli ilmselt natuke eluvõõras. Järgmine kontakt isa perega oli siis, kui me õega olime juba mõlemad abielus ja elasime oma meeste juures Tallinnas. Ja kui ta mind kamandama kipub, meenutan talle: ma võtsin su meheks, mitte issiks!” Oma südamesoovina nimetab Vivian, et lastekodus kasvanud saaksid riigilt kodu. Tean ta nime, aga me pole kokku puutunud. Oma mõlema abielu eel, mil teistele naistele on toeks isad, viisin dokumendid üksinda sisse – esimene mees oli sõjaväes ega teadnud, kas ta ikka jõuab abiellumiseks kohale; Alexi puhul oli kahtlus, kas ta ikka saab oma maja maha müüdud.

Noored kolisid Saaremaale pilliroost kõrsti tegema. Radaris 19. märtsil 2019

. Roosamannat teeselda – sel pole mõtet.” “Külm suhe on hullem kui suhte puudumine,” arvab Liisi. Nendega oleks küll tore läbi käia,” arvab Marietta. “Suur osa mu tuttavatest elab koos kasuisaga, aga nad suhtlevad ka pärisisaga, elavad aeg-ajalt tema pool. “Näiteks teame, et meil on nooremad poolõed ja poolvend. See omakorda vähendab laste sildistamist ja sotsiaalmulli teket. Mu abikaasa sõber pidas Päriveres pulmi – seal sain kokku ühega oma poolvendadest. Ta on SOS Lasteküla emadest ainuke, kel oli võimalus omandada vajalikke kogemusi Ääsmäe laste varjupaika rajatud eelperega töötades. “Lastekodust tullakse ju nii eluvõõralt – paljud on jäänud tuulte tallata

Märkused