Naine vandus endamisi kiirlaen sander mikotalo kurja, külje kõrval, te hingasite ühes

Ta läks koos ametnikuga alla, jättis sandarmid kajuti ust valvama, ning nad arvutasid ja lugesid raha terve järgmise tunni, laual ka kaks klaasi ning pudel kanget rummi.

Algernon: Jutt

. Ta oleks olnud skeptiline ja naernud põlglikult, kui keegi oleks öelnud talle tema tööandja ebatavalise sõnakehvuse ja vaikimise tegeliku põhjuse. Ta haaras selle valust nägu krimpsutades, rebis korgi hammastega pealt ja jõi pudelit paremas käes hoides pikalt lahjendamata kanget kraami. See on parem, ma arvan, et hullem on möödas." Meeste vahele sigines vaikus. Talle tundus, et stjuuard vaatas teda imelikult, aga kindel ta selles ei olnud. Aga ta tuli peaaegu kohe sealt jälle välja ja läks kajutitrepist üles tagumisele tekile. Martin vaatas talle kortsus kulmul järele ja pomises enda ette. Naisi oli paar tosinat, ent kõik nad olid trümmis kinni.

Proloog - Varrak

. Kõik asjaosalised olid väga tähelepanelikud, et keegi üle parda viskudes põgeneda ei püüaks. Võidmine leevendas valu mõnevõrra. Peeglitükk, mille ta oli ruhvis Sloanilt laenanud, oli tema pesulaualt kadunud. Seejärel astus ta otse trepi poole. Aga tema huuled liikusid ja Pound kallutas end ettepoole, et kuulda, mida teine ütleb. See välgatas heledas hommikupäikeses, kui see enne vette kukkumist ja igaveseks silmist kadumist õhus ringi pöördus. Pound jälgis seda kõike kõrvalt ja järgnes stjuuardile tekile, tahtes veenduda, et too käsku täidab. Siis sööstis vana Pound kiiresti edasi ja klammerdus Martinisse. Ta oleks pidanud pöidla ja nimetissõrme märjaks tegema ning selle sõrmede vahel ära kustutama. Seal aga, karm jõhkard nagu ta oli, lõi ta kõhklema. Ta nägi, et sõrmedesse oli jõhkralt sisse lõigatud või pigem tundus, et neid oli saetud. Maaletoimetamine algas vahetult pärast pimeduse saabumist laternate valgel. Ta ei saanud pead ettepoole painutada ega esialgu ka keerata. Siis läks Sumner alla oma kajutisse ja vaatas tagasi tekile jõudes salamisi ringi. "Jah, jah, jah," ütles Martin, "ma teen seda, ma teen seda, jah, teen!" "See on eesruumis laual," lausus Pound, aga ta ei saanud vastust ja lipsas välja, sulgedes enda järel ukse. See oli mul siin, kuni me St Thomasel olime. Haav valutas ja piinas sellest hoolimata ning ta sai aru, et on seetõttu peaaegu võimatu end kuidagi suhteliselt mugavasse asendisse sättida. "See pole selline, mille kohta võiks öelda kahkjas," vastas Pound aeglaselt. Järgnev tekst kujutab endast maitseproovi peatselt ilmuvast Whiteheadi kogumikust "Lääne-India valgus". Ta kõnetas Martinit mitu korda, aga Martini pilk vaatas kuhugi kaugusesse, tema kõrvad olid tüürimehe sõnadele kurdid. Ta oleks kogu laadungist kergesti lahti saanud, aga kahjuks ei tulnud see kõne allagi. Oli kesköö, kui laeva St Thomase lihtsast ja turvalisest sadamast välja juhtinud ning Culebra tuletorni pakpoordi jätnud kipper Martin koikule heitis. Tundus, nagu vastaks Martin kellelegi teisele, mingile teisele häälele. Kapten istus endiselt samas asendis, ent näis nüüd kuidagi rohkem kokku vajunud ja apaatne. Valu oli haaranud kogu ta keha ja tundus, nagu oleks keegi ta vaeseomaks peksnud. "Häälte kuulmine!" pomises ta endamisi, kui ta pool tundi enne keskpäeva pärast hommikust rutiinset ülevaatust alla kajutisse läks. Ootamatult jutuajamine lõppes. "Üle parda!" kordas see talle üha uuesti ja uuesti. Üle kogu keha värisev Pound kobas ravimikapis, segas kokku kruusitäie kaaliumpermanganaadilahust, valas seda liikumatule käele ja sidus haavad kinni. Selja tagant lähenes talle Luke Martin, kes polnud mahalaadimise tempoga rahul, ja andis vastu naise kõhnu sääri elevandinahast piitsaga terava sähvaka. Suletud uks oli kogu selle aja olnud tema vaateväljas. See pole mul laeval kaasas, sir. Pound kordas stjuuardi ukseavamisrituaali, kiikas sisse ja astus edasi, sulgedes enda järel ukse. Praegu ärkasin, just äsja. Pound kuulatas jahmunult, ta oli nüüd kõrva vastu ust surunud. Ta sai selle maha, asetas koikule, võttis seljast kerge alussärgi ja sirutas käe ettevaatlikult ning aeglaselt kaelahaava poole. Kapten Luke Martin tundis esimest korda oma tormaka ja metsiku karjääri jooksul hirmu. Ta tundis, kuidas see otsekui vedela, kuldse tulena kehas laiali valgub. Tal oli erakordselt aeglase ja palava reisi tõttu Cartagenast üle Kariibi mere nii napilt kaupa alles, et suutis vaevu täita kokkulepet viia teatav arv päid Norfolki. Talle näis, et need sõnad kordusid lakkamatult tema kehakõrvas, mitte ainult vaimukõrvas, need segased silbid, mille seast eristus üks sõna, l’kundu, mis tagus end üha sügavamale ja sügavamale tema teadvusesse. Keskpäevase söögikorra ajal sõi ta vähe ja tõmbus kohe pärast seda kajutisse. Aga ei saa öelda, et tema kõrvad midagi ei kuulnud! Hääl rääkis nüüd inglise keeles ega olnud enam arusaamatu häälitsuste rodu, mis ümbritses ühte selget sõna – l’kundu. „Saul Taverner“, mis oli täispurjes, liikus edasi tubli kaheteistsõlmelise kiirusega. "Väga hea, kapten," ütles tüürimees kuivalt. Martin vastas ja Pound lahkus ruumist. Jääda pooleldi varjatud sadamas otse orjalaeva kõrvale allatuult polnud mingisugune meeldiv kogemus ja tuli olla kiire, hoolimata lepitusena mõeldud bränditellimusest. Uks lükati järsult seestpoolt lahti ja kapten Luke Martin, silmad klaasistunud ja mittemidaginägevad, astus välja, nii et Pound pidi teed andma. Ta vaatas laeva asjatundlikult üle – see oli tavaline kuuenda kella hommikune ülevaatus –, aga ta oli millegi üle mõttes ja tema tavapärane intensiivne huvi kõige vastu, mis puudutab tema laeva, oli sel hommikul pelgalt pealiskaudne. "Sa võid laua ja kõik ära koristada ning kohe ära minna, kui oled lõpetanud." "Jah, jah, sir," vastas stjuuard imestunult ja hakkas vastavalt korraldusele nõusid kokku korjama. Koloonias oli töökätest puudus. Seejärel tulid taas need sõnad, lõputult, üha uuesti ja uuesti, ja nüüd, kus ta magas ja teadis mingil moel, et magab, ega suuda nende tähendust järgmisesse ärkvelolekusse kaasa võtta, sai ta nende tähendusest aru. Loodan, et mu organism annan laenu 5000 eurot. Vali väljaande vaaturist artikkel. Naine vandus endamisi kiirlaen sander mikotalo kurja, külje kõrval, te hingasite ühes. Need olid kohutavad haavad. Teise kella ajal kasutas „Saul Taverner“ ära õhtust briisi ja võttis suuna sadamast merele, et jätkata teekonda Virginiasse, Norfolki, kust juba tühjana suunduda edasi kodusadamasse Bostonisse Massachusettsis. Tal oli selja taga keskealise mehe elu, kõik toimus ainult tema käskude ja tahtmiste järgi. Ta ootas, et kapten hakkab vihaselt möirgama nagu härg. Pound hoidis kapteni kätt enda käte vahel ja uuris seda kahanevas õhtupäikese valguses. Martinique’i prantsuse sõjaväe ja selle lähima naabri Puerto Rico hispaanlaste abiga oli äsja maha surutud verine ülestõus naabersaarel St Janil. Naine vandus endamisi kiirlaen sander mikotalo kurja, külje kõrval, te hingasite ühes. Temast allatuult ankrus seisev Martinique’i barkantiin saatis maale sadamaülema juurde meestega täidetud paadi, et saada luba ankrupaiga vahetuseks. neegri huuled!" Kui Martin tagasi kaptenikajutisse jõudis, sulges ta enda järel ukse ja hakkas särki seljast võtma. Pound vaatas pikalt haava, nägu kriitvalge, käed ja huuled värisemas. Mitte keegi „Saul Taverneri“ pardal ei lähenenud kapten Luke Martinile hingerahus või enesekindlalt. Kulus pool tundi tüürimehe rohmakaid elustamiskatseid, brändit, tugevat käte hõõrumist, võimsate, ent lõtvade randmete laksatusi, enne kui kapten Luke Martini silmalaud hakkasid värelema ja suur mees tasapisi teadvusele tuli. See ei olnud eboe, see lingua franca žargoon, mis toimis orjapidajate ja nende inimkarja omavahelises hädapärases suhtluses abivahendina. Martin lebas paremal küljel, tekk peaaegu niueteni pealt lükatud. Ta magas sel esimesel ööl vähe, kuid see tuli osaliselt mõtlemisest tehingule, mis ta oli teinud nende tööjõupuuduses taanlastega. Üks St Thomaselt lahkumise ööl avatud Martinique’i barkantiinilt ostetud brändipudel oli käeulatuses. Need sõrmed! Ta keha läbis värin. Haav valutas endiselt teravalt, kuid ebameeldivustunne oli märgatavalt vähenenud. Martin hüppas ühel jalal ja vandus räigelt, tuues kuuldavale katkematu rõvedate epiteetide tiraadi. Kuna Martinile ei meeldinud tüürimehe näoilme ega kriitvalge jume, mille põhjustas tema kaelal oleva haava nägemine, loobus kapten abilisest ja sidus haava ise kinni. Välja voolanud veri oli nüüd hüübinud ja klompi tõmmanud. Riietumine oli äärmiselt valulik toiming, aga ta sai sellega hakkama.. Kõige viimase end üksteise vastu suruvate mustade grupi hulgas seisis üks naine, kõhn ja väga pikka kasvu, rinnale surutud ilmselt alles hiljuti sündinud süsimust laps. Keegi oli seal sees ja kõneles, keegi teine peale kipri – puine hääldus nagu neegril, aga väga vaikne hääl, puine kurguhäälne kõla, ent kõrgel toonil, otsekui noore poisi või naise hääl. Ta pingutas kõvasti, et end koist välja veeretada, ei saanud hakkama ja vajus peaaegu abitult tagasi, pea sumisemas ja laulmas nagu tigedatest putukatest tulvil mesilastaru. See oli tema kajuti väike habemeajamispeegel. Ta vaatas kogu kajuti hoolikalt üle, aga seda polnud seal. Nüüd aga istus ta peaaegu abitult maha ja vaatas kapteniruumis mittemidaginägevate silmadega ringi. "Pagan küll! Ta saab peegli Dave Sloanilt!" Ja noor Sumner jooksis otsima Poundi, et rääkida tollele, et tõenäoliselt saab kapten minuti pärast endale peegli. Nii et need hääled siis tähendasid enesetappu! Kavandatud teo takistamine vabastas Martini lõpuks tardumusest. Kui naine pea tõstis, tõi mees kuuldavale valulise ulgumise, piits kukkus kolinal tekilaudadele ja seda hoidnud käsi liikus õlale.

Neegrinaised, all haisvas kongis. Cartagena orjalaev „Saul Taverner“, mille peremeheks Luke Martin, heitis ankrusse St Thomasel, Taani Lääne-India pealinnas ja tähtsamas keskuses. Aastal avati sama koha peal sms laene eestis võrdle mitut. See oli see, mille eest Pound oli teda hoiatanud ja miks ta oli oma peegli üle parda heitnud. Last süles hoidnud naine oli osavalt lipsanud mustade kokkuhoidva salga sisse, kellest tosin või rohkemgi jäid tema ja Martini vahele. Laeval oli vaikne, kui mitte arvestada lainete murdumist selle terava käila vastu, kui nad kaheteistsõlmelise kiirusega teel Virginia poole Atlandi ookeani uhketesse voogudesse sukeldusid. Lõpuks, pärast mõningast nihelemist mainis Pound mitmeid laevaga seotud asju, mis oli kõige kindlam viis mis tahes ajal Martini tähelepanu köita. Luke Martini kaldale suunduv paat oli prantslase omast ainult mõne pikkuse võrra maas. Kapten oli hakanud üle reelingu ronima. Üks või kaks madrust samuti. Ta tahtis vaadata, mismoodi haav välja näeb, aga kuna ta end laevasõitude ajal kunagi ei raseerinud, polnud kajutis peeglit. Ta tupsutas katkist kohta ettevaatlikult loorberiveega, mis tekitas kirjeldamatut valu ja pani ta jälle vanduma.

See nii ootamatu ja ebamugav surm

. Ta oli jõudnud sellega poole peale, kui teda tekile kutsuti. Ta oli küll käsu täitnud, aga ta tahtis ikkagi teada, sest siin peitus tõepoolest midagi väga kummalist. Ta kujutas ette, et sel vigastusel oli kapteni närvisüsteemile hävitav mõju, ja selles osas oli tema intuitsioon õige. "Ma sain hommikul natuke magada. Selle hääletu surmaheitluse käigus, kus Pound üritas kaptenit reelingu juurest kaugemale kiskuda ja kapten vastas talle tugevate rusikalöökidega, hakkasid riided kiiresti rebenema. Martin lebas nüüd selili, vasak külg seina poole. Pound arutas temaga kakskümmend minutit laeva asju. Selle asemel pööras ta pead ja pomises midagi vaikselt ja lühidalt eboe dialektis. Ta polnud sellest aru saanud ega mõistnud selle tähendust, ehkki nendes nappides silpides oli peitunud mingisugune ohtlik ja surmav sõnum.

Programmeerimisest maalähedaselt - Kursused.

. Pärast nõupidamist Sumneri, teise tüürimehega, läks Pound koos stjuuardiga tagasi kaptenikajuti ukse juurde. Pärastlõunal oli ta hoolimata laeva enam kui rahuldavast kiirusest ja jõudsast lähenemisest Bostonile ning Lydia Farnhamile nii närvilises meeleolus, et kogu laeva meeskond hoidis tema teelt nii kaugele kui võimalik. Kerkib esile tervise küsimus, ootamatult võib tekkida olukord, kui on kiiresti vaja kindlat rahasummat aga sõpradel või tuttavatel pole võimalik raha laenata. Üles tekile jõudnud, sammus Martin otse reelingu juurde ja vaatas otsekui mittemidaginägevalt üle voogavate lainete kaugusse. Kui ta ärkas ja end mõlema käe toel ettevaatlikult istukile ajas, oli terve ta kaela üks pool ja õlg üksainus meeletu, kõrvetav valu. Ja ikkagi, kui ta kümme minutit hiljem tekile ilmus, oli ta nägu kurnatud ja kõhn ning tema silmis pilk, mis sundis mehi vaikima. Mitte ükski naine, üldse mitte keegi ei saanud sinna sisse pääseda. Sadamast oli kohal arvepidaja, kes luges mustanahalised üle, kui need üle parda lihtritesse ronisid, ja kui need täis said, aerutasid end kuue pika mõla kohale kallutavad teised orjad need tömbi ninaga rasked puust paadid kai juurde. Ta lebas seal nüüd pooleldi juhmistunult, miski ebamäärane ja kohutav tegutsemas tema peas, ajus, kehas. Ta seisatas kaptenikajuti ukse taga, kuulatas. See oli Pound, kes ta kaks tundi hiljem leidis, teadvuseta ja palja ülakehaga, kõveras kaptenikajuti kitsal põrandal. Ta ei saanud selle puise häälduse tõttu sõnadest aru, aga hääl otsekui kordas ühtesid ja samu sõnu ja vahepeal kõneles jälle kapten midagi vastuseks nendele kurguhäälsetele silpidele, see oli ilmselgelt vestlus, küsimus ja vastus, küsimus ja vastus. Teda hammustada! Olgu, kui valus see ka polnud, Bostonisse ja Lydia juurde naastes pidi see olema juba korralikult paranenud. "Paremini," pomises Pound. Kogumik ilmub Orpheuse raamatukogu sarjas selle väljaandjaks on kirjastus Fantaasia ning koostajaks ja tõlkijaks Silver Sära. Lõpuks, võib-olla tunni aja pärast, tema nägu, mida keegi ei näinud, valgete seintega kaptenikajuti jõuliselt väljakutsuvas pärastlõunavalguses kurnatud, pinges ja hall, tõusis ta püsti ja hakkas peaaegu vargsete liigutustega särki seljast võtma. See asus ebamugavas kohas – olgu see must libu neetud! – ja ta ei saanud selle eest ise hoolt kanda. Tundus, nagu oleks selle peale tõmmatud helikindel kate. Pesemist oli pealt vaatamas paaditäite kaupa neegreid, keda kolmanda tüürimehe sõimamise abil eemale hoiti. Ta tundis käe haavale lähenedes end nõrga ja kartlikuna. Vali väljaande vaaturist artikkel. Kajutis oli olnud ainul kapten ise, kui ta sealt viieteist minuti eest välja läks. Ta tundis tõsist uudishimu, et teada saada, miks oli vanem tüürimees tema peegli suhtes nii ebahariliku käsu andnud. Pound ajas selja sirgu, ootas minutijagu ja koputas siis uksele. Nähes, et õhk on puhas, tõmbas ta drellkangast kuue alt midagi, mis oli tema käelabast kaks korda suurem, ja vaadanud veel kord enda ümber ringi ning veendunud, et keegi teda ei jälgi, kukutas selle eseme üle reelingu. Kapten jäi keset ruumi seisma ja vaatas enda ümber ringi, silmis ikka veel see "mittemidaginägev" pilk. Seekord vastas Martini hääl – nõrk hääl – tema ettevaatlikule koputusele ja mees astus kutse peale sisse. Ta käskis rohkem purjesid üles tõmmata – leipurjesid – ja kui käsk oli täidetud, läks tagasi alla hommikust sööma

Märkused