Nimelt oli keegi hakanud oma korralikus sms laen 24h korteris, mida ma me ainult naerame

Kaugemal keerutas õrn suvetuul angervaksa villast pead, veel kaugemal päris horisondi piiril sulandusid miljonid värvid korraks tervikuks ning hajusid siis taas laiali, jättes maha mõistatuste lõputu virvarri. Tema lemmikjook oli kohvipära. Kannatas ka tema seksuaalelu. Sarnaselt jumalaga püüdis ka teatripublik mitte leppida sellega, mis on, vaid lakkamatult näidati oma iha uute ning tundmatute vormide järele. Elu meenutas talle üha enam sedaani: nagu on, ja nagu ei ole ka. Nad laulsid hästi ja liikumine oli hoopis midagi muud,” räägib Sersant. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Märkamatult oli jõudnud Karin sellesse ikka, kus ta teadis, et iga armastus võib olla viimane. Joala jäi pidama vene estraadimuusika juurde, mis ei läinud sugugi peale. Julgelt asus teater käsitlema ka ühiskonna probleemseid valukohti, teadvustades sääraste murede olemasolu laiemas publikusegmendis ning proovides omalt poolt pakkuda neile ka mõningaid lahendusi. Teisel pildil istub Joala Sierra Leone rannal ja sööb banaani, esiplaanil kohalik daam, puuviljakandik pea peal. Lihtsalt jõudis − ja sellega oli kõik öeldud.

Ott Lepland ja Urmas Alenderi laul "Sa ütlesid: näkku ei lööda" 28. novembril 2013

. Laenud 2eee köik. Ning ei, Venemaa ei läinud välismaana arvesse. aastal hakkas Radar mängima, olid inimesed puhvetites. Näiteks „Saatanlikku naist”, mis oleks kõnetanud ka lääne muusikaga harjunud kohalikke,” selgitab Sersant. Jaak ei tahtnud miskipärast välismaal kunagi oma hitte laulda. Karin aimas, et tema suhtes valitses üleüldine nõutus ja ühistu esimees oli viimasel koosolekul soovitanud ta arvata reservi. Kui Marko talle üha uute lavastuste voldikuid nina alla torkas, tuksatas miski Karinis ebameeldivalt. Mitte et ta oleks midagi uut tahtnud teada saada. Limonaadi oli hakatud reklaamima hoolimise kaudu ning see toimis.Karin mäletas, kuidas ta koos Markoga oli kord maakodust roidunult kodu poole sõitnud. Ka publik janunes uue järele. Inimesed ei hooli, ei märka, ei armasta. Ta sai aru kontseptsioonist "koer", kuid kui keegi ütles "hea koer", kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket. Teatrite repertuaari ilmusid nüüd järjest lavastused, mis kõnelesid koosmeelest, hingerahust, minevikust ja armastusest. Nagu ikka, oli ta vaadanud kogu sõidu ajal sõnatult õue, tema laup toetas vastu jahedat klaasi ning reisi lõppedes ei mäletanud ta mitte midagi. Millal reklaamis mõni teater talle lavastust, milles poleks mitte midagi uut: sama lavastaja korduv käekiri talle tuttava trupiga puudutamas neidsamu teemasid, mida alati. Kuna kaasas olid ka Moskva kondiväänajad ja mustkunstnikud, oli kontserdiprogramm tervikuna küll väga värvikas ja võeti hästi vastu. Sersant lubas fotosid kasutada ja seega on kuulus reis ka laiema üldse jaoks jäädvustatud. „Ärge kandke rippuvaid kõrvarõngaid, sest on juhtunud, et kõrvarõngas tõmmatakse ära koos kõrvaga.”Vahele tasub meenutada, et reisimise üldine kontekst erines Radari kõrgajal tänapäeva omast üsna palju. Nimelt oli keegi hakanud oma korralikus sms laen 24h korteris, mida ma me ainult naerame. Üks, mis Aafrika kontserdireisilt kodumaise publikuni jõudis, oli uus laul „Tulen saarelt” nende repertuaaris. Kuidas ta sinna oli jõudnud, Karin ei teadnud. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Marko oli viinud ta esmalt lähimasse meditatsioonipunkti, seejärel tuttava psühhiaatri juurde, kes oli jalule aidanud juba mitmeid nende tuttavaid. Anti vaid kontsert päevas, kui sedagi. Karinile ei maitsenud limonaad.

“SEE OLI LÄBIMÕELDUD rünnak – nad tahtsid mu identiteeti.

. Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.Ent ta teadis, et teatris nii ei saa. Siis sääsk tõusis ja lahkus. Lugu toodi kaasa Sierra Leonest, kus bänd esines ühe kohaliku muusikuga. Aafrika viie riigi ringreisi tempo oli tavapärastest kontserdireisidest palju aeglasem.

Alles aastakümneid hiljem selgus tänu Jaan Elgula professionaalsele raadiotööle, et lugu pärines hoopis USA-st. Karinile meenus viimane suur teatriafišš, mida ta oli ühe linna keskväljakul näinud. Karin tundis raudrohu tugevat lõhna ja keeras pead. Karin oleks tahtnud suu avada ja õrnalt sooja peletava õhuvoo sääse poole teele saata, kuid ta teadis, et hea inimene nii ei tee. Samuti oli tema kolleeg, lühikest kasvu ja seetõttu elus veidi kibestunud Tauno, kellele meeldis kanda liibuvaid kostüüme ning omada arvamust, ühel kollektiivi väljasõidul linnalähedasele luhale tutvustanud talle arenguid headuse vallas. Tahtetult vaatas Karin, kuidas sääsk tema paremale silmalaule laskus ning oma londiga silmamuna kompama hakkas. „Uskuge mind, „Mu kodu” ei huvitanud Mustal Mandril kedagi. See mõjus publikule rahustavalt, ja silmatorkavalt sageli pälvisid säärased rollisooritused rahvusvahelisel teatripäeval mõne preemia.Karin ei osanud neist lavastustest arvata head ega halba. Nimelt oli keegi hakanud oma korralikus sms laen 24h korteris, mida ma me ainult naerame. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Tehti ümber töögraafikud, kohvikus vahetati menüüd tervislikemate vastu, õhtuti aga teatrihooned suleti, et inimesed ei saaks jääda kauemaks kui hädatarvilik ning oma tervist arutelude ja alkoholiga rikkuda. Karin lihtsalt ei soovinud uut.Ka teatris käies ei soovinud Karin näha uut. Tänu sellele töötati tõhusamalt, kiiremalt ja professionaalsemalt. Nagu annab aimu Margit Kilumetsa raamat „Jaak Joala. Ent kui elukohajärgses erakliinikus tehti talle psühholoogilisi teste, ei näidanud need depressiooni, stressi ega varast latentset foobsust. Sest Karin oli jõudnud punkti, kus iga tahtmine, iga soov või unistus oli vaid õhuke rebenenud aukudega katte­loor kuristiku kohal, mida erialases kirjanduses nimetati "keskeaks".Sääse õhuke paunake hakkas tõmbuma punaseks. Kuulsuse ahelad”, saatis Joala kodustelegi hoopis rõõmsamas toonis kirja. Selles polnud midagi traagilist. Avatud olid jooga- ja paastulaagrid, ajakirjades ilmusid näpunäited terviklikuma mina leidmiseks ning raadios anti hommikuti kätte esmased harjutused ootamatustega toimetulemiseks. „Ega Ivar ju algul öelnud, et tahaks raamatusse fotosid saada,” ütleb Sersant. Eestist tellitakse ajalehti ja raamatuid, õhtuti kuulatakse eesti muusikat. Karin ei tahtnud juba ammu midagi uut teada. Näiteks näeme ühel fotol Jaak Joalat tavapärasel moel, sigaret näpus, rannas nappide ujumispükste väel peesitamas. Dosso linna väikesel kontserdilaval kõlab Uno Naissoo Juhan Saare sõnadele loodud „Mu kodu”. Kuid etenduse lõppedes oli Marko aplausi ajal vilksamisi Karini poole vaadates märganud, et Karin oli kogu selle aja silmitsenud hoopis ülemise rõdu all olevaid hiiglaslikke prožektoreid, mille eredalt hõõguvad pirnid olid hakanud vaikides kustuma. Vahel oli ta öösiti unes näinud, et juba homme on uus päev täis uusi väljakutseid, ta kohtub uute inimestega, kes räägivad talle uusi asju, ning hiljemalt pärastlõunaks on ta õppinud juurde vähemalt ühe uue mõtte­tera. Marko oli Karini käest alati voodis küsinud, millist poosi Karin sooviks täna kasutada, kuid Karin ei osanud midagi öelda. Viimastel kümnenditel olid paljud inimesed avastanud endas loomingulisuse lätted, neid julgustati ka massimeedias ja erialastes kõrgkoolides ning tänu sellele sündis üha enam uut. Ja ometi on sellest tänases võõrandunud ühiskonnas saanud defitsiit. Karin ei tundnud vajadust kellelegi kurta või perearsti järjekorras ajakirjast näpunäiteid välja korjata, mida sellistel puhkudel teha. Abikäe võib pakkuda laenude refinantseerimine 10 000-kilomeetriselt rändelt koju jхudnute koolide intressimäär 2019 võistlejad. „Kuidas seda nüüd öelda.

Vägev naine Eesti legendidest: kes oli Suure Tõllu Piret.

. Karin teadis, et see tegi temaga suhtlemise keeruliseks, inimestel oli temaga ebamugav olla ning ajakirjanduses räägiti temasugustest kui liialt ebamäärastest inimestest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Ainult Marko hell peopesa, mis täpselt õigel hetkel tema õlga puudutas, oli Karini päästnud nuuksumisest läbi terve öö. Sersant pildistas peamiselt kohalikke, ent mõistagi ka bändi. Teatrijuhtide väljasõidul looduskaunisse kohta põhjarannikul oli otsustatud pakkuda ühiskonnale segastel aegadel harmooniat ja tuge. Reisid õpetasid muusikuid end hindama ja kehtestama.Välismaal olid Radariga sageli kaasas Ele ja Kaja Kõlar. Raivo Sersant meenutab, et kui Ele ja Kaja Kõlar ning Radari instrumentaalmuusika läksid Aafrikas vägagi hästi peale, siis Jaagu laulmisega olid lood teised. Väljakutseid ta kartis, pealehakkajaid kohates tõmbas ta pea õlgade vahele. Hiljem on nii mõnigi foto legendaarseks saanud. Seega võeti ühise otsuse alusel kaasa Ele ja Kaja. Trikkel küsis talt seda alles siis, kui reisist raamatut kirjutas. Ka ühiskonnas hinnati Eesti teatrit kõrgelt, sest sealt leiti hingetuge, lohutust ning headust, mida viimasel aastakümnel oli hakanud kogu ühiskond usinalt otsima.Karin lebas maasikavälul ja proovis meenutada, millal ta nägi viimati vana ja korduvat. Karin oli seda riikliku ringhäälingu arhiivis vaadanud kümneid kordi ja mitte niivõrd süžee nõtkuse või karakteriloome sinusoidide pärast, vaid lihtsalt harjumusest − talle meeldis vaadata muutumatut teatrit. See tekst võiski tähendada midagi üksnes seal elanud eestlastele. Kontsertidest, eriti Jaak Joala esinemisest on Trikkeli raamatus aga väga vähe juttu. Sõnum oli üsna üheselt patriootlik. Linna piirile jõudes oli neid tervitanud hiiglaslik limonaadireklaam, mis ütles, et limonaad ei tee kurjaks, sest ta on tehtud armastusega. Karin ärkas maasikavälul. "Hea inimene on tervik," lausus Tauno talle lõkke ääres ja Karin märkas hoolimata hämarusest kohe, et tema vestluspartneril ei paiknenud rinnanibud kehal sümmeetriliselt. Eelistatult kandsid selliseid dramaturgilise pinge jaoks vajalikke vastikuid monolooge ette aga heleda peaga nooremas keskeas meesnäitlejad, sest nende puhul oli kohe aru saada: tegelikult nad nii ei mõtle. Nagu kõik tootva ala inimesed said ka näitlejad, lavastajad, dramaturgid, näitekirjanikud, helikunstnikud ja kõik teised, kes uue loomisesse panustanud olid, tervistkahjustava töö eest aasta lõpul kolleegipreemiaid ning tasuta piima. Seda fakti sapipõie kohta oli ta juba ammu kuulnud. Jaak Joala kohta meenutab Sersant pigem seda, et kui Venemaa reiside ajal oli tal pidevalt vastutuskoorem kanda, siis sel reisil oli ta kaaslaste hinnangul vaba ja sõbralik. aastal Californias Long Beachil asutatud funkansambli War pala „Just Because”. Karin ei mäletanud enam, mis teatris seda lavastust etendati.

Eero Epner. Harmooniline õnnelik inimene | Teater | ERR

. See laul ei olnud Raivo Sersandi mäletamist mööda Eestis küll otseselt keelatud, ent lauluvõistlusel sellele igal juhul esikohta anda ei lubatud. Selle peale oli joonistatud grafitit imiteerivas, pealtnäha rabedas, kuid siiski kontrollitud ja kenasti stiliseeritud vormis suurte punakate tiibadega liblikas, kelle alla oli plokktähtedega kirjutatud teatriõhtu pealkiri "HARMOONILINE ÕNNELIK INIMENE".. aasta reisil pildistas ta lihtsalt isiklikust huvist. „Enne minekut arutleti, kas kutsuda Marju Länik või Anne Veski, ent nad olid sel ajal Jaaguga sarnased väga head, ent staatilised lauljad, kes oleksid hakanud temaga võistlema. Kostüüm seljast ja lupsti! koju.Ka publik siirdus reeglina ennaktempos öhe, jättes pimenenud teatrisaalidesse šokolaadi, pumati ja meeldiva ärevuse unustamatu aroomi. Pärast esimest lugu oli aga saal täis. „Liikumise pealt otse laulda, seda ei teinud siis ju peaaegu keegi. Foto: Raivo SersantEstraadimuusika hittide asemelEle ja Kaja Kõlar olid kaasas ka Aafrikas. Need unenäod olid Karinile kõige raskemad. Jaak valib oma laule nendele mõeldes. „Tšehhi, Bulgaaria, Saksa DV, Kuuba – see reis küll juba Jaaguta – olid kohad, kuhu minnes oli meil ju nimes CCCP alati suurelt afišil. Neile ei piisanud olemasolevast, nagu ei olnud kunagi Eimiski rahuldanud jumala nõudlikku maitset. Karin tundis, kuidas tema ümber levis selle suve viimaste metsmaasikate jõuetu aroom. Ta oli märganud, et tal puudus sageli oma arvamus ja see oli probleem, sest vestlustest jäi ta sel moel kiiresti kõrvale. Hiljem on välja tulnud, kuidas ta hakkas pärast reisi palju raamatuid lugema ja tundma huvi teispoolsuse vastu, ent see jäi mulle pikalt teadmata.” Jaak Joala istub Sierra Leone rannal ja sööb banaani, esiplaanil kohalik daam, puuviljakandik pea peal. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Sääse läbipaistev paun oli värvunud hääletult punaseks

Märkused