Peatoimetaja kpt laenud refinantseerida jõesaar makett et töötingimused on tähtsad ja ja levi virgo tamm email protected toimetus riia kiirlaen id kaardiga, tartu

Isegi täielik subjektiivsus on täiesti siiras, selles mõttes, et faktid ei puutu aususesse, kui sinu suhtumine iseenda ees on aus. Töötanud õukonnakunstnikena, käinud komandeeringus ühe kuninga juures ja teise kuninga juures. Kui väljaanne kohe alguses ütleb, et see reportaaž keskerakonna valimiskonverentsilt on subjektiivne ja kirjutatud hingepõhjast keskerakonda vihkava inimese poolt, siis on see aus. Mul oli aega mõelda igasuguste asjade üle. Lapsi ei võeta ajakirjandusse tööle juba ammu enam.

Eesti Panga Bülletään 1996/ 5 (28), Peatoimetaja: Kaupo.

. Kuni ma tunnen, et mul midagi anda on, et minu pillil on ansamblis oma osa, oluline terviku seisukohalt, niikaua ma küll väljapääsu juurde seisma ei lähe. Üks on see, et ta võimaldab inimestel oma halba tuju välja elada, teine on see, et keegi on sunnitud selle halva tuju enda sisse võtma. Mina taotlesin ja käisin veidrates kohtades, nagu Akademgorodokis, kuhu kuidagi ei oleks oma palga eest jaksanud sõita. Teatud hetkedele on nad üksteisele lähedal. Kõik need väljaanded, mis tehakse puhtalt papi kokkuajamiseks, need on seest õõnsad.Tuleb oodata, et ilmuks inimesed, kel on uued mõtted. Aga ma sain aru, et ma ei ole kuigi osav fabuleerija, ma ei mõtle nullist välja mingit lugu või head puänti. Võib olla perioode, kus sa ei ole nii aus, nagu peab. Mida Tõnu Kaalep ja Priit Hõbemägi veel lobisesid. Lugejatel on paranoiateooria, et kõike juhivad mingid salakavalad poliitikud.Jah, ja juudid ja vabamüürlased. Et sa ei peta ennast, räägid täpselt nii, nagu sa aru saad või siis kirjeldad nii, nagu sa sel hetkel näed, ilma mingisuguste päevapoliitiliste filtriteta. Mitte ühte tõsiseltvõetavat vastust. Tajusin instinktiivselt, et hea kirjanduse aluseks on jutustamisoskus, hea stoori. Aga see on järgmine aste eesti ajakirjanduses. See, millised perspektiivid sul on, milline turvatunne. Juku-Kalle Raid ja Kivisildnik teevad päris põnevat asja, aga nad on valinud TV, sest see läheb kohale. Poliitik enne võibolla veel elas. Seda tuleks mingi huumoriga võtta. Kui sa alustad mängu väikese valega ja pärast oled aus, siis see vale saab ainult kasvada ja pärast sulle koormana kaela variseda ühel hetkel.Muidugi, kui sa kirjeldad ausalt, siis sa näitad inimesi sellistena, nagu nad ei tahaks olla. Kui eesti ajakirjanikud oleksid vaesed, ma ei tea, kas nende jutt muutuks kuidagi teistsugusemaks, aga sildid, mis tekivad konkreetsetele väljaannetele, on jah sellised. Ma vaatasin ühte lipikut, seal oli umbes niisugune jutt: “Täna vaidlesime naisega selle üle, kes musta pesu pesumajja viib. Selge see, et nende võimalustega Austraaliasse aborigeenide juurde ma mitte kedagi ei saada. Erakordselt head ajakirjandust saab teha ainult siis, kui aine on erakordne. Nad loovad hästi laia platvormi oma ideedele.Ideed on olemas. See ei olnud ju ainult sellest, et juhtisid vahepeal netiportaali Mega. Erinevates väljaannetes on erinev eesmärk. Olla lõplikult ja jäägitult aus, see teeb haiget. Paned sõpradega mingi asja kokku ja lased numbri välja. Igal juhul kogu minu ajakirjanduses töötamise kogemus ütleb selgelt: edukad on need väljaanded, mille alguses on olnud missioon, mida hakatakse välja andma selle pärast, et on miski ütelda, millel on tähtsus. Selles mõttes on ametil olnud erinev sisu, see ei ole lasknud asjal igavaks minna.Kui Ekspressi ajal oli mõni pisike jama, siis ma tundsin, et süda hakkab kloppima, läksin endast välja. Levib idee, et ajakirjanikud on nii kinni makstud, et keegi neist ei toeta vasakpoolseid parteisid. Selles mõttes peaks igasugused müüvuse aspektid peaks olema tõelise kunsti juurest ära korjatud. Ma arvan, et siin oleks ka võimalik mõelda midagi välja.Eestis neelab kas asja alla või siis on lihtsalt liiga vähe lugejaid.Ma ei arva, et inimesi puudu on. Mõtlen tõsiselt, et kas see on hea mõte, kui üks väike vähemus võib igal hommikul karjuda kellelgi näkku, et sa oled sitapea, käi perse, ära mölise, pane suumulk kinni.Sarnasus Kesknädala mõtteviisiga, kus iga lugejakiri serveeritakse artiklina. Delfi revolutsioon jäi meediumi taha. Aga ajakirjanduse roll üleüldse: ta on muutumas selles mõttes, et ajakirjandus peab kogu aeg ära panema ja reporter tormama hommikul välja, tabama korruptiivse poliitiku ja siis ta elavalt või surnult toimetusse lohistama. Kui ma sõjaväest lahti sain, siis mul vedas põrsa kombel, et pääsesin ajakirjandusse, sellisele alale, kus ma polnud kirjutamisega otseselt seotud, aga võisin kirjutada alati, kui ma tahtsin. See, kuidas sa saad iga päeva hakkama, see, kuidas sinuga suheldakse. Kõik uuenduslikud asjad, kõik Ameliad ja Wallpaperid algavad ajakirjaformaadis. Aga printsiip ju on, et mida keerulisem ja kontseptuaalsem ja hermeetilisem, seda rohkem kunst see on. Kuidas koolitada oma last, haridus, keskkond, need küsimused hakkavad moodustama enamuse elanike probleemidest. See punkt, kus nad kohtuvad, see on minu jaoks kõige huvitavam, erutavam, see on koht, kus midagi säriseb, on sinine leek, mingi pinge. See teeb kirjutamise põnevaks.Sa oled olnud kolme suure lehe peatoimetaja. Millegipärast trükimeedia ei ole hetkel seksikas. kursuselt, tihti magistrid või välismaal õppinud, tõsise korraliku haridusega.Me räägime muudkui ajakirjandusest. See on iseenesest naljakas, kui palju tellimustöid on inimkonna ajaloos suured kunstnikud teinud. Teine küsimus on see, et sa ei pruugi elus kogu aeg aus olla. Seal sooritatakse siis lahkamine. Ma arvan, et ausus ongi kõige olulisem aspekt. Viimasel ajal ma võtan hästi keerulisi situatsioone sportliku huviga, see on nagu spordivõistlus, mis tuleb lõpule viia. Need inimesed, keda huvitab päevapoliitika, see on vähenev ja ka vanuselt vana rühm. Oli ju lapsajakirjanikest rääkimise periood, ainult need lapsed on praeguseks asjalikeks ajakirjanikeks kasvanud, nad on ajakirjanike aktiivsem ja professionaalsem osa. Ma ehk ei näidanud seda teile tollal, aga ma tahtsin, et kõik oleks nii, nagu ma olen seda endale ette kujutanud. Kui kõik ajakirjanikud töötavad oma firma raamistikus, on nad sõltuvad väljaande kommertshuvidest, sellest, kas meil on parajasti nii palju raha. Ta ei muutunud sisuliseks. Ajakirjandus ongi ju selline kirjandite kirjutamine etteantud teemal, kirjandus ja ajakirjandus on ristuvad žanrid. Rääkisin mingite tolleaegsete progressiivsete akadeemikutega. Sa lähed kanali juhi juurde ja ütled: mul on üks lahe idee. Võimalus oleks anda kulkast abirahasid hullude ideede realiseerimiseks.

Delfi peatoimetaja: anonüümsete kommentaaride keelamisega.

. Laenajateks on teised eraisikud, portaal on vahendaja ja kontrollorgani rollis. Mõtlesin, et tõenäoliselt oleks mõistlik alustada ajakirjandusest. Ma olen teinud asju tusaselt ja hambad risti. Nende igapäevane reaalsus ja huvid on teistsugused, nad lõpetavad kooli, tahavad võtta laenu, osta korterit ja autot, nende igapäevane maailm on seotud hästi paljude praktiliste omaenese elu püsti seadmise probleemidega. Oli kunagi ENSV ajakirjanike liit. Siis ma sattusin õnnetul kombel vene sõjaväkke. Kui Ekspressis oli see missioon, siis Õhtulehes oli see projekt ja Päevalehes on see väljakutse. Müüvus on seal ikka olnud. “Kõva” ajakirjandus pole viitsinud nendega tegeleda, ta on need toppinud kuhugi tarbija-, naiste- või kodulehekülgedele. Ma küsisin, mis värk on, ta ütles, et tal on selline süsteem, et kui tal on mingi mõte, siis ta kirjutab üles ja paneb sinna kasti. Ma jõudsin järeldusele, et üks põlvkond on eesti ajakirjandusest ära kadunud. Kord kuus teeb ta kasti tühjaks ja vaatab, mis on. See, mida meie põlvkond laulva revolutsiooni ajal läbi elas ja läbi kirjutas, on neile asi, mida nad on raamatust lugenud. Ajakirjanduse sihtkapital peaks olema.Just. Netikommentaaridest ei saanud ju kollektiiset aju kah.Kommenteerimisel on kaks põhilist väljundit. Tavalisest iga päev toimuvast jamast ei saa erakordseid lugusid, mitte midagi ei ole teha.Ajakirjandust ei peeta ju kunstiks. Põnev, kui probleem ei aja mind närvi või mossi, vaid energiseerib kuidagi. Vähemalt netis.Mina arvan, et edasine areng kulgeb selles suunas, et lugejad on sunnitud oma IP-aadressi välja andma või nad on väljaande juures registreeritud oma pseudonüümiga, või nad logivad sisse ID-kaardiga.Midagi uut oleks ju vaja. Need on traditsioonilised “pehmed” teemad. Tal oli kodus postkasti taoline karbike, seal kõrval sedelid ja pliiats. Peatoimetaja kpt laenud refinantseerida jõesaar makett et töötingimused on tähtsad ja ja levi virgo tamm email protected toimetus riia kiirlaen id kaardiga, tartu. Kui on poliitiline sümpaatia toimetuses olemas, öeldagu seda siis ka ausalt välja. Ja eks ma püüdsin kirjutada ka jutukesi, need on siiamaani alles. Aga selleks, et neid pehmeid teemasid käsitleda, selleks on hädavajalik suur empaatiavõime. Paar friiki nagu tavaliselt, need, kes saadavad alati oma CV. Kui vähegi mingi asisem paranoiateooria lehes on, siis kommentaarides süüdistatakse ikka juute ja vabamüürlasi. Lugejate vaist on erakordselt terav, nad saavad aru, kui nendega ollakse aus ja nad saavad sama hästi aru, kui keerutatakse või lüüakse üles mingid päevapoliitilised huvid. Minul tekkis selline idee, et tuleks otsida neid inimesi, kes põrkavad kokku nende küsimustega. Ainult Ekspressnetis! Sa olid kunagi ju nii veendunud uue meedia võidukäigus. Eelnev põlvkond, need, kes olid toimetuste juhatajad nõukogude perioodi lõpu ajalehtedes, kel tõenäoliselt peaks olema nii elukogemust kui kirjutamisoskust ja kes peaks olema nende probleemidega kokku puutunud. Üks mu kunagine tuttav ütles, et kõige suurem kunst on ballett, sest sellest ei saa üldse midagi aru. Ühiskonnakriitilisusele on hästi palju tellimusi.Teine asi veel: sisenemine telesse ja raadiosse on tasuta. Peatoimetaja kpt laenud refinantseerida jõesaar makett et töötingimused on tähtsad ja ja levi virgo tamm email protected toimetus riia kiirlaen id kaardiga, tartu. Sportlik energia ja aktiivsus on minu jaoks selline uus asi. Ka “Ärapanija” on mingis mõttes uus asi. Poliitiline ajakirjandus on lineaarne, mis tähendab, et üks poliitik ütleb seda, teine ütles toda ja sellest kõigest järgneb see. Tahtmata midagi halba balleti kohta öelda. Kui hakatakse näiteks infot edasi andma elektrivõrgu kaudu, see ka ei tekita uut sisu. Üha olulisem on igapäevase hakkamasaamisega seotud temaatika. Siis ma mõtlesin, et annet nii palju ei ole. See asendub teistsuguse olukorraga, kus kirjeldatakse ruumilist, värvilist, emotsioonidest ja lõhnadest tulvil pilti, mis meie ümber on. Ta on muutunud väga efektiivseks emotsioonide edastamise kanaliks. Tühine teema, aga millised šeikspiirlikud kired!” Kui ma vaatan ajakirjandust, siis on tihti nii, et teema on tühine, aga sellest tehakse šeikspiirlik tragöödia. Nüüd laienesid nad raadiosse. Töötud muusikud saavad niipalju abiraha, et neil on aega tiksutada oma ideede kallal. Ainsa tegevajakirjanikuna sellest perioodist on alles Tõnis Erilaid, aga siin tuleb arvesse võtta, et omal ajal kuulus ta radikaalsete noorte mässajate hulka. Nii Postimeest kui Päevalehte sõimatakse, et nad on parteilehed. Ma arvan, et nad on umbusklikud nüüdse ajakirjanduse suhtes. See tuleb eriti selgelt välja igasugustest lugejaküsitlustest, inimesi huvitab see, mis on nende endaga seotud. Keegi ei sunni mind peatoimetaja olema. “Heliseb- kõliseb” oli ilmunud, see oli tõeline kultusromaan. Isegi tarbekunstiks mitte.Vaadates seda, mis Sirbi ümber toimuv, on lootus väike. Sa olid oli Õhtulehe vastutava sekretäri asetäitja.Jah. Sealt sai loomingulise komandeeringu jaoks raha. Ja kui ta kirjutab, et see on täiesti kiretu aus ülevaade keskerakonna valimiskonverentsist, mille kirjutab inimene, kes suhtub keskerakonda ja kõigisse teistesse erakondadesse ükskõikselt, siis saab lugeja sellest aru. See tekkis kooli lõpuklassides. Ma arvan, et kui inimene areneb, siis ühel hetkel ta saab aru, et õigemat, selgemat ja inimväärikamat olekut kui ausus ei ole olemas

Märkused