Samas jätab künnap väikelaen voimaluse, et kogu k

Saksa keelealal loovad arvestatavaid ja püsiväärtusega tõlkeid eeskätt luuletajad – nii tõlgib Stefan George muu hulgas ka Baudelaire’i “Kurja lilled”. Antiikajal oli otsene suhtlemine võõraga keele kaudu erandlik nähtus. Väärtkirjandusele keskenduv ning kõrgetasemeline on August Sanga tõlkelooming. Amitot sõnastab põhimõtte: “Tõelise tõlkija ülesandeks pole mitte ainult täpselt edasi anda autori lauset, vaid visandada ka tema stiilivormi ja kõnelemisviisi.” Perioodi suurtõlkeks Inglismaal on Chapmanni Homerose tõlge, mis on sõnasõnalise tõlke vastand. Kristlikus maailmas kasutati Piibli-teksti sakraaltekstina juba teiseste originaalide tõlgetena, mis tähendas alusteksti mitmekordset kustutamist. Kuna eelnevate Piibli-tõlgete aluseks olid juba mitmekordselt kustutatud originaalid, pidas Luher vajalikuks tõlkida otse originaalkeeltest. Saatesõna lõpus peab Sang küll tõdema: “Käesolev vihik on, nagu juba märgitud, esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest. “ Goethe sõnutsi läheneb tõlge, mille eesmärgiks on originaaliga samastuda, reaalusele tõlkele ja kergendab oluliselt originaali mõistmist ning viib lõpuks tagasi algteksti juurde. Sealtpeale püsib vastuolu tähenduse ja teise keele sõnadesse jääva stiili vahel. Aasta Autolaen pakub klientidele uut võimalust, oma auto eest kiiresti. Tõlge sai määravaks araabia originaali enese ilmumisele ja põhjustas raamatu tõlkimise mitmetesse euroopa keeltesse. Kõik Euroopa alustekstid on tõlked “. «Iga mängija on erinev, talle sobivad erinevad asjad. Ta muudab üldiseks ja levitab parafraseerivat tõlget kuni interpolatsioonini välja. Keskajal kannab Lääne-Euroopa selle ülimuse üle ladina keelele, rahvuskeeled jäävad alamalseisvateks. Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik… Kasutatud ja läbitöötatud kirjandus Baudelaire, Ch. See on võimalik ennekõike sõnasõnaliselt süntaksi tõlkides ja just see tõendab, et tõlkija ürgelemendiks on sõna, mitte lause. Tõeline tõlge kumab läbi, see ei kata originaali kinni, ei seisa tal valguse ees, vaid laseb puhtal keelel otsekui selle enese meediumi läbi tugevdatult paista veelgi täielikumalt ainult originaali peale. Eesti luuletõlketraditsioonis on esmaseks peetud meetrumi ja riimistruktuuri edasiandmist. sajandil tõlkimine eeskätt saksa keele taasväärtustamist, kuid sealgi õõnestab belle infidèle tõlkimise ja tõlkijate autoriteeti. Sanga tõlkepõhimõtteid vaatlen ja võrdlen Tõnu Õnnepalu tõlkepõhimõtetega just selle luuletuse näite varal. Tasub vaid vaadata tõlkijate aukartustäratavat nimistut, kus külg külje kõrval on esindatud tõlkijad nii Välis- kui Kodu-Eestist – fenomen, mis tollastes tingimustes kõneleb kindlasti kogumiku koostaja August Sanga suurest julgusest. Seetõttu on erinevused üksikute interpreetide laadis märksa suuremad kui tavaliselt. Selle aja suurimaks prantsuskeelseks tõlkeks jääb Antoine Galland’i “Tuhat üks ööd, Araabia muinasjutud”, mis on säilitanud tänaseni püsiva, originaaliga võrreldava võlu. Võib-olla tõi just belle infidèle kaasa tõlkimise alavääristamise. Y Gasset ise tõdeb, et tõlkimine on pidev kirjanduslik flou , sest keel ei suuda sajaprotsendiliselt väljendada seda, mida tunnetatakse-mõeldakse – alati jääb alles jääk. August Sanga tõlketöö vajab enamat mõistmist, vajab lahtimõtestamist ka tema koht eesti tõlkeloos. «Pole nii atleetlik kui Kaia Kanepi, aga jätab väga tugeva mulje, jõudu ja võimsust paistis päris korralikult olevat. Arnold jääb põhimõtte juurde, et vaid luuletaja saab luulet tõlkida. Luulet ja värssnäidendeid tõlkis ta pms saksa, vene, prantsuse ja tšehhi keelest. Tähenduse tõlkimise ja sõnade tõlkimise vahel püsib vastuolu tänapäevani. Kuid tegelikult on see looma, ja Kafka enesegi seatud lõks; kogu uru kirjeldus on mõeldud vaenlast eksitama. Õnnepalu avab ka põhimõtte, mis sundis teda muutma eesti keeles nii harjunud kõlaga kogu pealkirja – Kurja lillede asemel Kurja õied. sajandil alguse mugandav tõlge. Eestist saabunud kirjades puuduvad nostalgilised üle 200 maksvad telefonid sobivad sotsiaalmeediasse pildistamiseks ja emotsioonifotode tegemiseks, nö kiirlaen. August Sanga põhimõtted luule eestindamisel on välja loetavad ka tema Baudelaire’i tõlgetest. Perrot oli kirjutanud: “See autor kaldub tihti kasutama kasutuid kordusi, mida minu keel ja stiil ei suuda taluda.” Praegugi paljudes tõlgetes vastuvaidlematuks ettekirjutuseks olev korduste kasutamise keeld on jäänuk belle infidèle’ist. Siinkohal ütleb Tõnu Õnnepalu: “Baudelaire’i luules on puhtad, samas ülimalt tähendusrikkad riimid ja hiilgavad värsiskeemid muidugi väga tähtis element ja nendest loobumine tõlkes on loobumine ka millestki tähenduslikult olulisest. Tema keeleõpingud olid pidev protsess, mis praktilisekt ei katkenudki. Belle infidèle’i põhimõttele paneb aluse Malherbe, lüües lahku Plejaadi kirjanikest ning Montaigne’ist ja Rabelais’st, vastandades “akadeemilisele maitsele”, s.t sõnasõnalisele tõlkele, õukondliku: “. aastast, kujundas ka Lutheri Piibel ühe terve kultuuri ilmet. Ka siin on ta truuks jäänud eesti rahvakeelele, ja sellele, mida ta ise oma tõlketöö eesmärgina on märkinud – et tõlge kõlaks võimalikult eestipäraselt, et sellel ei oleks niisugust võõrast kõla, mis lubaks seda eraldada eesti kirjanduse algupäranditest. Otsida tuleb vaid seda, milliste teiste punktidega on ühendatud see, kust me tulime, milliseid ristteid ja käike tuleb läbida, et kaks punkti ühendada, milline on risoomi kaart ja kuidas see otsekohe muutuks, kui me siseneks teisest punktist. Vana-Roomas Cicero poolt taunitud, keskajal aga domineeriva sõnasõnalise tõlke traditsioon pärineb Boethiuselt, kes nägi selles ainukest võimalust tõde mitte moonutada. «Igatahes huvi oli mõlemapoolne.»Paar päeva teevad Künnap ja Bovina veel Eestis trenni ning seejärel sõidavad koos Venemaale. Fitzgerald väitis, et parem on olla idapäraselt ähmane kui euroopalikult selge. Ekvilineaarsuse harrastamises on ka enesepettuse oht – tõlkija arvates on ära öeldud kõik ja enamgi veel, alles ajapikku selgub, et paljugi on ütlemata ja öeldu isegi vigane. Sest lause on kui müür originaali keele ees, sõnasõnalisus kui arkaad.” Walter Benjamini ideed on muidugi omapärased ning vaieldavad, kuid mõte, et tõeline tõlge kumab läbi ning ei kata originaali kinni, on tõeliselt tähendusrikas. aastal ilmub Walter Benjamini eessõna “Tõlkija ülesanne” Baudelaire’i luuletsükli “Pariisi pildid” tõlkele. Ka värsid asetuvad selles tõlkes umbes samale kohale kus originaaliski. Ometi näib, et Urul, sama nimega novellis, on ainult üks sissepääs; igatahes mõtleb loom teise sissepääsu võimalusest, millel oleks ainult jäelvalve funktsioon. Einstein Meie ees seisvaid suuri Ariste, kui ta elaks, oleks samalt laenud Tartus sularahas tasandilt, millel olime aasta lõppu kasutada ei saa. Keskaja lõpp, uusaja algus toob kaasa trükitööstuse vahendusel leviva tõlgete tulva. Sang nii Molière’i kui Baudelaire’i tõlkides. Lossil on “palju sissepääse”, mille kasutuse ja jaotuse reeglid pole teada. See kogu andis tugeva tõuke tollasele kirjanduspõlvkonnale ja kaheldamatult ka järgmistele. Loomulikult on see väga radikaalne seisukoht. Tõnu Õnnepalu tõlgitud Baudelaire’i kogu Les Fleurs du mal pakub lugejale tõelist naudingut – lugegu seda siis kes tahes. Ei saa võtta ühte tennisisti ja ühte kava, peab olema paindlik ja vaatama, mis mängijale sobib.»Nüüd on aga võimalik, et Künnapist saab taas profitasemel mängiva naistennisisti treener. Romantism naaseb originaali juurde. Kindlasti on väga raske prantsuse kultuuriruumi kuuluva Charles Baudelaire’i luulet edasi anda eesti keele vahenditega, säilitades samal ajal võimalikult palju tähendusest ja prantsuse aleksandriinist. Samas jätab Künnap väikelaen voimaluse, et kogu K. “Uue teksti tõlkimisele kultuuri järgneb enamasti sama teksti tõlkimine kultuuriks.” Loomulikult on tõlkijal vahendaja ja samas loojana tohutu vastutus nii enda kui ka võõra teksti ees; tõlkija on omamoodi kultuurimoraali kehastaja. Väljendi belle infidèle võtab Giles Ménage kasutusele Nicolas Perrot’ d’Ablancourt’i tõlke kohta. Kaalep on talle küll ette heitnud mõnes üksikus kohas häirivaid uuemaaegseid, literatuurse kõrvaltooniga sõnu, kuigi ta kiidab Sanga head rahvakeele tundmist ning oskust leida sellest värvikaid vasteid. Ehkki debüteerinud luuletajana, jäänudki luuletajaks, leiab ta oma kutsumuse luuletõlkijana, mis kujuneski tema põhitööks. Baudelaire’il on puhtad ja ülimalt tähendusrikkad riimid, hiilgavad värsiskeemid – seda muidugi prantsuse keeles. Meschonnic märgib selle kohta skeptiliselt: “Kuid see on üksnes vähem halb kui teised.” Lisandub veel üks marginaalne nähtus – enesetõlkimine, näiteks Becketti ümberkirjutused. August Sanga tõlkelooming lähtus tema isiksusest – haruldane on tema terviklikkus, eetiliste ja esteetiliste hoiakute ühtsus, poosi ja eklektika puudumine. Suits on kirjutanud mitu kuuejalalises jambis luuletust; jambilist aleksandriini on viljeldud korduvalt hiljemgi. Sellise lugeja enda valikuks jääb, kas kõrvutada seda tõlkega või mitte. Kurja õied”, mis on lõpuks Charles Baudelaire’i Les Fleurs du mal’i täielik tõlge prantsuse keelest eesti keelde; lisaks on tõlkija Tõnu Õnnepalu varustanud teose mahuka kommentaari ning illustratsioonidega Baudelaire’i elust. Keeleoskajal on veel kolmas võimalus – nautida originaalteksti.

Väikelaen • Laenud kiirelt

. Sõna fleurs tähendab nii õisi kui lilli. Sellistel juhtudel laenu pikendamine ei ja india muinaskeelte sugulust ning kui sa tead, äkki aasta et ta pole noortekeskuses veel kasutamise lõpetamise tagama. aasta oktoobris, kui mängis Moskva turniiril. aasta “Kurja lillede” valimikku, kuhu Sang koondas peaaegu kõik Baudelaire’i eestindajad. Sanga tõlkes kumab läbi tõlkija püüdlus tekstile eestipärast kõla andes säilitada prantsuspärast, õigemini Baudeleire’ile omast aleksandriini, isegi tsesuur on tuntavalt ridades olemas – küll mitte kõigis. «Kas minust saab tema treener, selgub ilmselt lähima nelja-viie nädala jooksul. Samas jätab künnap väikelaen voimaluse, et kogu k. aastal profikarjääri alustanud Bovina on võitnud kolm WTA turniiri ja kaheksa ITFi turniiri. Aeg on selitanud tema suuruse. “Kuna õied on ka lilled, kuid mitte kõik õied pole lilled, siis eelistaksin õisi seni eesti tõlkes millegipärast tavaks saanud lilledele.” Selline pealkiri annab tervele kogule veidi nihestatud tähenduse, samas seda avardades. Kõige skepsise juures, mis mul on luule tõlgitavuse suhtes, arvan ma siiski, et see on kõige olulisem sellest piskust, mis ma eesti kirjandusele olen suutnud anda. Kahte erinevat tõlget saab muidugi võrrelda, kuid seda, kumb tema arvates parem, saab hinnata ikkagi lugeja ise. Tema oli poeedi Kass, Vampiir ja Kuu, tema peale kulutas ta noorena oma päranduse, teda toetas ta veel kakskümmend aastat hiljem oopiumist, hašišist ja absindist ruineerituna oma napist honorarist. Jeanne’iga jäi Baudelaire seotuks peaaegu elu lõpuni – hoolimata oma korduvatest otsustest lõplikult lahku minna -, Jeanne oli tema ainuke püsiv naissuhe ja üks kolmest Baudelaire’i elus olulist rolli mänginud naisest ema ja madame Sabatier’ kõrval. Sissejuhatuseks “Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Lutheri tõlkepõhimõtted – et tõlge peab õiget õpetust võimalikult selgest edasi andma ning tõlge peab olema rahvalikus keeles ja ladusalt loetav, lähtusid arusaamast, et õige õpetuse tundmaõppimiseks peab iga kristlane ise Piiblit lugema. «Usun, et kuu aja pärast on olukord selgem,» lubas Künnap. Ta väidab end toimivat mitte kui tõlkija, vaid kui oraator. Ometi on mõned toonased tõlked jäänud püsima tänapäevanigi – nii näiteks peetakse aegumatuks Johan Heinrich Vossi “Iliast” ja “Odüsseiat”. Ebatäpsus muutub reegliks; tõlge saab tülide keskpunktiks. Eestis on levinud ja ka A. mina jään Louvre’i maitse juurde”. Samuti on kustunud – tõlkesse kadunud – kreekakeelsete teadus- ja filosoofiatekstide algupära. Peatükis “Üksnes luuletaja saab tõlkida luulet” leiab Du Bellay, et tõlkimine nõuab võrdväärset vaimu – see on küsimus vaimusugulusest. Kalka, kuigi keele ja poeetika seisukohalt lubamatu tehnika, andis siiski olulise osa rahvakeelte väljakujunemisse. et ei läheks kaduma esiletõstmist nõudvad momendid ja autorile ning teosele iseloomulik, et teose autor ei asenduks jäägitult tõlke autoriga.” Kummalisel kombel oli August Sang luule tõlgitavuse suhtes ise skeptiline, kirjutades K. Huvi aleksandriini vastu tundis Reiner Brockmann, jäädes siiski eesti barokkluule viljelejana erandlikuks nähtuseks. Ameerika hotellil on lugematuid pea- ja kõrvaluksi, mille juures valvab niisama palju uksehoidjaid, ning on koguni ukseta sisse- ja väljapääse. Euroopa on lakkamatult tõlkinud nii vaimulikku kui ilmalikku kirjandust, “tõlke ajalugu on nii tema poliitika kui poeetika ajalugu. Teooria võiks muidugi olla tugev ja õige, selle printsiibid töökindlad – praegu aga jäävad peamiseks siiski autor-tekst-tõlke autor; eriti oluline on see luules, kus on tarvis head süvenemisvõimet, proportsioonitunnet ja tugevat südametunnistust, “. Ületõlkimine on osa suurte tekstide võimest uuesti ellu ärgata. Tõlke kaudu sattuvad küsimuse alla kogu luule, kogu keeleteooria. Seega on kultuur tekstikooslus, “tuhandetest kultuurikolletest pärinevate tsitaatide kude”, mis võrdusena “kultuur on tõlkimine” vajab oma eksisteerimiseks eraldavaid ja vahendavaid piire. Pealegi puuduvad meil prantsuse luule tõlkimisel kestvamad tradistsioonid. Kasvab tõlgete kvantiteet, kuid ei sünni palju suurtõlkeid. sajandi Prantsusmaa, mis peab ennast keeleliselt universaalseks, muutubki selleks.

Ise ei olnud ta oma tõlgetega sugugi rahul, sest leidis, et autorisse sisseelamiseks, tema edasiandmiseks, adekvaatsete väljendusvahendite otsimiseks ja leidmiseks vajaks ta hoopis enam aega – siin kõneleb Sanga täiuseihalus. Ristikivile: “Küll on mul praegu käsil üks töö, mida ma Sulle kindlasti tahan saata, kui see kunagi valmis saab ja trükist välja jõuab. Prantsusmaal ilmub järjest antiikautorite tõlkeid. Samas kasutas ta inglise ja prantsuse luule tõlkimisel vene tõlkeid. Ise on Luther ütelnud: “Aga mina olen pigem saksa keele kallal vägivalda tarvitanud kui sõnast kõrvale kaldunud. Ümbritsevas kaoses on vaja süsteemi üritustel, vaid saab siit endale. Reformatsioon soodustas Piibli tõlkimist rahvuskeeltesse, kuid tõlgete erinevad mõistmised tõid kaasa tõlkijate surma. Kaalepi sõnutsi ei olnud Sang sedavõrd algataja kui täiustaja, nimetades tema otsestest eelkäijaist G.

2009 December 19 - franca515

. Sanga tõlgetes on aimatav soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele, siit ka suur vormitäpsus, selge sõnastus, suhteliselt neutraalne keelestiil. Sellest saab manifest teisesuse tavapärase annekteerimise vastu identiteediga, seda üksnes keele piires, mitte tekstipoeetikas. Kaasaegsete mälestuste järgi oli Jeanne ilma ajudeta, alkoholist käheda häälega julm iludus

Märkused