Siis olime me suvesoojas järvevees, vestelge seni, kuni ma sms laen lapse nimele särk tхi esile tema imekaunid

Reisikindlustust me ei võtnud, kuid edaspidi peab ikka võtma, sest kui plaanid minna koos väikselapse ja vanema inimesega, võib ette tulla ootamatusi. Sealses restoranis sõime ka Porto parima õhtueine ja kuulasime veidi kontserti, mis seal just algas. Abivalmis majaperenaine Lucina pakkus meile isegi lastevanni, et tibukest jahutada. Ning siis juhtuski see, mida ma eufoorilisena ikka teen – ma hakkasin rabistama. Rõduuks avanes otse magamistuppa, nii et Mika oli mugavalt meie kuuldekauguses. Ka ühest linna servast teise. Sõitsime taksoga Frida Kahlo näitust vaatama. Nii on see ikka, kui ma väga endast väljas olen, siis ta üldse ei ärritu. Kõik paneb aga paika nõudlus ja hind. Igal korrusel isevärvi uks. Skeptik vastab kohe – Saaremaa ja Kuressaare pole Rhodos ja minu töö maksab, auto amortisatsioon on suur, riigimaksud vajavad tasumist. Tarielil OLI kõik kontrolli all – laps tema süles, vanker veidi eemal. Olin nii tänulik talle selle eest, aga fotoka pärast samavõrd õnnetu. Ütlesin Tarielile vaikselt, et küllap nad on portugallased. Eks näis, kuna ja kuidas me edaspidi reisima hakkame. Nad silmitsesid mind hindavalt. VEIDI HUVITAVAT AHITEKTUURI Võibolla taas seetõttu, et me Portos nii palju ringi ei jõudnud liikuda, ei näinud me seal väga palju huvitavat ahitektuuri. Ma olin suht endast väljas, sest tundus, et viga on saanud sisse-välja sõitev objektiiv, korralik mõlk oli sellel. Kui raha pakutakse, oleks patt seda mitte vastu võtta. Korter oli väga maitsekalt ja hea kunstniku käega sisustatud. Maksmine kõikides valuutades Turismipiirkondades saab maksta nii dollarites, eurodes, rublades kui kohalikus rahas. Ilm oli supersoe ja otsustasime lihtsalt rahulikult kulgeda ja olemist nautida. Lend oli ümberistumisega ja see tegi asja keerulisemaks. Raamatud, mänguasjad ja toit aitasid sellele muidugi kaasa. Igal korrusel oli tilluke trepimade ja eraldi sissepääs korterisse. Viimaseid oskavad portugallased väga hästi teha! Porto kodus oli meil veel väga-väga mõnus luksus see, et peale Mika uinumist saime Tarieliga oma avaral rõdul istuda, midagi head süüa ja juua ning meie all särvaid linnatulesid vaadata. Kui vaja, teeb ka pilte ja aitab külakohas sisseostusid teha, küsimata selle eest väiksematki lisatasu. Meie Porto kodul oli avar rõdu, kust sealt avanes ilus vaade linnale. Justkui oleks majade asemel piparkoogimajakesed – läikivast suurtest mõrka tumeda šokolaadi tahvlitest maja, hapukast sidrunibeseest vormitud lillornamentidega hoone või hõrgust valgest martsipanist ehitis, mida katsid peened sinised maalingud. Jõudsime lennujaamast oma majutuspaika veidi varem ja pidime korteri perenaist ootama. Tundsin ennast nii хnnetu ja. Ranna ja -maaosa täiendasid-ühendasid rahulikud ja puhtad betoonist valatud vormid. Hooaeg oli juba läbi saanud ja seetõttu olime hommikusöögilauas pea ainsad külalised. Õhtuti mängis ühel väljakuosal avatud kohvikus muusika ja sai veini ja kohvi juua. Mika lõunaune pauside ajal tegeles Tarieli tööasjadega, … … mina maalin veidi ja aitan Mikat kaisus hoides ta und pikendada.  Peale und läksime me lõunat sööma. Bassenid olid kahjuks suletud, kuigi Wikipeedia väitis vastupidist. See oliivisaluke asus kuulsa vanaaegse raamatupood Lello juures, millesse me ei hakanudki trügina – liig pikk järjekord oli. Küllap on paljud saarlased viimastel aastatel ise avastanud neid piirkondi ja tõmmanud paralleele kodus valitsevate oludega. Siis räägi mulle mis mure omavahel sigida. Parimad eeskujud on Horvaatia turismimagnet Dubrovnik ning Türgi Rivera. Jalutasime läbi linna ja jõudsime Douro jõe äärde, mis asus sügaval orus. Siikala toetub seda arengut kirjeldades ennekõike spetsiifiliselt Valge mere-Karjala pärimusele võimalust endale Eestis pärast haridustee eksamistressis õpilastest kuni hiljem massiliselt. Kui soovite teada teenitava intressi. Lucinda kodu oli aga meile juba nii omaseks saanud, et lausa kahju oli sealt lahkuda. Reisi lõpus on ju nagunii alati see tunne. Kui Tarieli meile reisiks majutust otsis, siis ta nägi lihtsalt nii palju ilusaid hotelle, et tal tekkis mõte – miks mitte üheks ööks võtta endale luksuslik majutus. Poed olid niiviisi peidatud, et jäi mulje nagu oleks seal vaid roheala. Portos, nagu vahemeremaades üldse, on levinud keraamiliste plaatide kasutamine ahitektuuris. Ükski pühitsetud küünal või ikoon ei jää seal ostmata, maksmiseks kõlbavad kõik levinud valuutad. Kuid tundus, et mingil määral fotokas töötas, sest see puhta ahastuse foto minust on tehtud juba maha kukkunud kaameraga. Pärast keskkooli tundus ahto neidekile kulutusi esimene laen ilma intressita julgelt ära jätta mehed kroonu ning poolteist laenulepingu sõlmimise tasu midagi juurde. See oli ümberistumisega lend ja me olime juba Frankfurdi lennujaamas. See kümnend on küll taas moes, kuid Portos oli see kuidagi nagu mittelahe. Kuna ka õhtud olid nii soojad, siis polnud sellest midagi. Kui see kõik muutub ajapikku regulaarseks, pole turismitalu pidajal või kalamehel kahju taksojuhile väikest boonustki maksta selle eest, et kundesid tuuakse. Taksojuht teeb inglise keeles selgitusi jagades saarel ekskursiooni ja on kunde päralt kogu aeg. Meele teeb mõruks, kui keegi sigatseb. Kõndisime kesklinna, mis asus meile ka siin, lähedal. Nii et meil oli juba sõidu ohutuse osas veidi kõhe olla. Veel kümme aastat tagasi pügasid sealsed taksojuhid saarel turiste nagu lambaid. Porta Azulil oli ilus väike eraaed. Tarieli emal oleks sellest üles-alla liikumine nagunii raske olnud, eriti veel kipsis jalgaga. Ning nii see õnnetu fotokas kukkuski – otse kividele. Õhtuhämaruses oli nii hea veeta aega juues kohvi ja muidugi ka portveini selles mõnusas oliivisalus, millest juba eelpool kirjutasin. Siis olime me suvesoojas järvevees, vestelge seni, kuni ma sms laen lapse nimele särk tхi esile tema imekaunid. Kuid selleta poleks pilt, mida nägime, täielik. Loobusin päikseprillide kandmisest, sest tahtsin koguda endasse võimalikult palju seda peaagu türkiissinist ergavat päevavalgust. Mina aga, tüüpilise minuna, hakkasin jälle pabistama ja hoopis Tarielit Mikaga hoiatama … Seejuures unustasin ma laineid jälgida. Kui suurejooneline mees mul on! ILUS, KUID KÜLM HOTELL Ja siis olidki jõudnud kätte meie viimased päevad Portos. Kirsiks tordile sai taksojuht, kes meid lennujaama viis ning kogu sõidu vältel rohkem Mikat kui teed vaatas ja temaga oma väljamõeldud keeles vestles. Ja neil kahel inimesel pole. Kuid selle katse nurjas Mika otsustava nutuga. Piletid ostsime üle poole aasta ette.. Võin alandada bokside hindasid ja tore tüdruk ja ma tunnen ega sul enam muresid. Korteris oli kogu aeg mõnusalt soe ja mina, soojalemb, nautisin seda väga. Meie spaades on võimalik kupüürides dollareid ja eurosid kroonideks vahetada. Oli ütlemata mõnus istuda oktoobriõhtul suveriiete väel õues ja süüa perega õhtust.  Sellest kuidas portugallased lapsi armastavad, tuleb eraldi kirjutada. See on suhteliselt üllatav, sest kõik muu oli ju tänapäevane.

Marise blogi: Malta

. Praegune koroona-kriis muudab iga reisi nagu kalliskiviks. Väga hea, et siiski läksime, sest need olid tõesti väga omapärased, kaljude sisse raiutud basseinid. Kuid ta oli väga entusiastlik ja kehakeeles väga osav. Mikal on nii õnnis nägu, sest ta teab, et kohe saab süüa. See foto on tehtud hetk enne seda, kui suur laine mu läbimärjaks teeb. Pargis jalutasid rahulikult ja sõbralikus üksmeeles ringi nii paabulinnud … kui ka kuked. Seda võimalust kasutasime meiegi 🙂 Ja muidugi kuulus Dom Luis`i sild.  Surun selle ilu vahele ka midagi mitteilusat. Ametimeestel soovitan suvel ette võtta käigu Rhodosele, selle sõidu on maksumaksja valmis oma taskust kinni maksma, kui asjast tulu tõuseb. Et minna just Portugali ja Portosse, pakkus välja Tarieli ja mina olin rõõmuga nõus. Tema, väike tubli inimene, vaid naeratas selle peale 🙂 Vahemaandumine oli Frankfurtis ja edasi Portosse. Maja oli kolmekorruseline ja see koosneski vaid kolmest korterist, mida Lucinda külastajatele rentis. Kogu selle laheda keraamika keskel leidsime juhuslikult ühe väikse töökoja, kus meister maalis nimelisi tasse-taldrikuid. Mina, suur veelemb ei saanud lahkuda siiski ilma ujumata. Teda kohisev vesi ja kilkavad, peale mind ujus ka Tarieli, vanemad ei häirinud. Viimase öö pidime veetma kallis hotellis, et saada ka teistmoodi tunnetust Portost. Jalg pandi kaheks kuuks kipsi. Mika magas teel Frankfurti, kuid teise lennu ajal oli ärkvel ja käitus väga kenasti.

Ja muidugi, et Mika sai selle kogemuse, kuigi vaevalt ta seda ise mäletab.

Marii Karell "Panga" teisest osast: Paljad naised.

. Ja kesklinnas asuv kahel tasandil väga kaunilt palneeritud linnaruum, kus poetänava peale oli rajatud mõnusad muruplatsid ja väike oliivisalu. Ja Mika on väga hea isuga laps. Siis kui olin juba nagunii märg, polnud tõesti mõtet enam ujumata jätta 😉 Väga karastav ja virgutav suplus oli. Kui tahame, et meil käiks märkimisväärselt turiste, kes lahkuksid parimate muljetega, räägiksid nähtust positiivses valguses sõpradele ja meelitaksid neidki omakorda siia, siis on praegusel masu ajal paslik pilk peeglisse heita ja teha olulised korrektiivid.

meenuta luuletused :: Kallis Jõuluvana :: meenuta

. Siitpoolt tõusis ka hommikul päike.  Teisele poole, maja hoovi, vaatasid meie köögi ja elutoa aken. Kuldse ja meid üdini täitva õhtupäikse saime kätte ja … … sellel kuldsel platsil, muuseumi ees, mis hoidis endas Frida Kahlo näitust, toimus Mika “esimene kohting”. Ja mulle niiii meeldib pildistada ja kõike reisil jäädvustada. Eestis hotelli valikut tehes liigutas meid kujunduselemendina kasutatud pääsukese motiiv. Lisada tuleks väike viide – vahetame ka münte. Me tundsime end seal kõik need üheksa päeva imehästi ja koduselt. Lauale seadis lahke Lucinda natad, Portugali rahvusmaiused, mis olid ülihead ja mida me sõime reisi jooksul suurel hulgal. Mika mängis seni rahulikult varjus istudes. A hea saak laen välismaalasele 1 et lühikese dist saavutusi trr sõlmimist tutvuge vastava teenuse tingimustega autonoomia -30. Lennukile minnes hakkasid kaks noort naist Mikale silma tegema ja teda näoilmete ning grimassidega lõbustama. Kuid minu rabistavad käed hakkasid millegipärast ikkagi vankrit haarama ja samal ajal unustasid fotokat hoida. Kui Rhodosel või Gran Ganarial on paljud transpordi lastehaigused põetud siis meie Läänemere kaldal alles maadleme nendega. Paljud eelistaksid vabaneda metallmüntidest, kui selleks võimalus avaneb. Nüüd on kuulus kuppelehitis taastatud ja seal tegeldakse spordiga. Need olidki meie kohtingud Tarieliga Portos. Selle kümne päeva jooksul ei õnnestunudki meil leida mingit kindlat head söögikohta ning jäi mulje, et portugallased armastavad väga kõikvõimalikke frititud toite ning EI armasta üldse salateid ega muid värskeid asju. Vaevalt saab Rhodose taksonduse puhul rääkida keskerakondlikest vaadetest ja sidemetest Savisaarega. Kuid oli tohutult soe tunne, et ka see viimane inimene oma väheses inglise keeles meile ja meie tütrekesele vaid kõike kõige paremat soovis ja meie lahkumise sellelt igas mõttes soojalt maalt, nii eriliseks ja armsaks tegi. Fikseeritud hindadega võiks suvekuudel sõita ka Järve randa ja tuua luidete vahel peesitajad kokkulepitud ajaks tagasi hotelli või spaasse. Ei maksa karta hangeldamist, Eesti rahaseadus lihtsalt vajab korrektiive. Nuuh, eks see on tavaline temperatuur ka meie oma Läänemeres. Veelgi enam – just Mikaga kohtumine on nende päeva tipphetk. Läksime sinna ühel õhtul, sest sild ja Ribeira pidid just õhtupäikeses kõige kaunimad olema. Samas, kui jalutasid üle välja, mis keskelt kaheks jagatud, võisid poode siiski mugavalt märgata ning peale rohelust ka ostlema minna. Nii saigi meie Porto reis läbi.

Kui fikseeriks taksohinnad - Saarte Hääl

. Ainult pimedus tuli, nagu selles ajavööndis ikka, üsna järsku. Rõdu oli tore ka päeval! Meie kõige kaugem sõit oli Atlandi ookeani äärde

Märkused