Pausi ajal vaatasin ma tahvlile, kas ma järgmisel päeval saan ka töötada. Ta küsis, kust ma pärit olen ja ütles, et selle aja kohta, mis ma Taanis olen olnud, räägin ma head taani keelt. Varem juhtus seda pidevalt. KOKKUVÕTE: Reedene läbimurre tööl oli, et terve päev pidin end tõestama ja oma taani keele oskust. Möödunud neljapäeval oli töövahendusfirmas üks väike istumine. Pastakat ei saanud, kuigi ma väga ootasin seda. Kui nende elud nii igavad on, et peavad minust rääkima või mind mõnitama, siis olgu. “Too mees oli astmahaige ja tal polnud inhalaatorit kaasas. Ma tänasin informatsiooni eest. Kuigi nad olid minu suhtes väga negatiivselt häälestatud. Ma loodan, et nad teavad nüüd, et kui nad minu juures minust räägivad, siis on seal suur risk, et ma võin aru saada. Lenele see ei meeldinud, et ma seal olin. Eestlasena mõtlen, et mis neid ikka tuua, aga ma pole piisavalt süvenenud, et oma nägemus oleks…”. “Ema oli jälle koos sõbrannaga kepikõndi tegemas. Susannele meeldib ninatark olla ja selline üleolev ja kõike-teadja. Aga tegelikult nad ise ka ei saa üks-ühest aru. “Siin oleks ikka väga ilus, kui see kõik korda teha,” ütleb Kooser oma Fordi maasturiga küngastest üle ja ümber sõites. See päev läks metsa juba alguses. Kõik istusid ja kuulasid õpetajat suure huviga, mina üksi seisin ja pakkisin asju.
Susanne küsis, et mida see loll sust tahtis ja Anna Mette ütles, et ta ei saanud minust aru. Sain veel termotassi, mingi täringumängu, mida ma ei tunne, kalendreid, hea riidekoti. Õppiv inimene on alati rumal, kuid ta on vastuvõtlik uutele teadmistele. Kenneth tuli ka, ütles, et ma peaksin lugema Taani naiste käsipalli kohta. Vahel on hea käia mahajäetud kohas, siis saad aru, kui ilusas kohas ise elad.”Meremäel on tõesti ilus – väikesed künkad, tiigisilmad, metsas laulavad linnud. Anna Mette ütles, et ma pean täna ringi käima ümber liini. Lars ka nägi, et ma sain aru. “Korra pidime puulangetamist selgitama – piiril on truup, kust inimene läbi mahub, ja sealt oli puu maha võetud. Tööl käisin kolm päeva ja esmaspäeval saan ka minna. “Ma ei kujuta ettegi, kuhu nad jõuda tahavad. Nende puhul ei toimu mingit arengut. Siis liin streikis ja muud ebakorrapärad olid seal… Igatahes… Terve päev pidin pakkima. Reedel oli mul jälle tööpäev. Lars jälle: “Rolig, rolig“. Ja siis mõlemad tegid nägu, et on ikka imelik ja veidrik… Noh tegid seda üleolevat nägu, nagu ikka tehakse, kui nähakse imelikku inimest. Vaikselt hakkas asi nagu jooksma. Ja siis ütles, et pean minema appi ““. Tõesti on raske aru saada, et kas ta nüüd tegelikult ka aru sai või mitte. Kuigi ma olen ikka veel aeglane. Pärast pausi õpetas meile, kuidas usi sõnu meelde jätta. “Enamasti saadaksegi illegaalid nii kätte, et kohalikud annavad teada. Kolmapäeval pidin töötama liinil kolm, mis on Larsi liini naaber.
Helgi Sallo Suur Armastus elus - Eesti Naine - Delfi Lood
. Aga samas läheb mu olemine paremaks, sest nad hakkavad minu silma all head nägu tegema ja ma ei pea enam kuulma, kui aeglaselt ma töötan, kuidas mind ikka hoitakse ja kui loll ma ikka olen jne… Saab näha, mis uus aasta toob.
Küsin ja räägin, ei kohku ega heitu, kui minu üle naerdakse.
Päeva lõpuks sai Lene ka aru, et ma ikka saan aru. Leidsingi, et nad said semifinaali. Päeva lõpuks avaldasin muljet. Pakkimise juures mõnitati mind edasi. “Läksid ähmi täis ja liikusid edasi, kui korraga oli jälle piir ees, kust nad jälle üle hüppasid. Aga tööpuudus ja noorte lahkumine on kunagi mitmesajale lapsele haridust andnud kooli peaaegu tühjaks jätnud ja külapood hingitseb hädavaevu. Natuke vestlesime, aga nende nimesid ma ei küsinud. Venelased võtsid ta muidugi kohe kinni. Eks seda näeb siis… Uue aasta eesmärkidesse peaksin lisama selle, et räägin rohkem tööl. Väga energiline, naljakas ja väljapoole elav vanem meesterahvas. Teen näo nagu me poleks kunagi FB-sõbrad olnud ega seal suhelnud. Meie õpetaja oli haige, seega oli meil asendaja. Teda nähes ma natuke nagu ehmusin ja püüdsin kiiresti kaduda. Ma siis ka vaikselt istusin tagasi ja kuulasin. Küsisin üle, et kas spordi-uudised on viimasel lehel. Koolis ristus mu tee õpetaja Kennethi omaga. Paras sebimine hakkas pihta, et see talle siis Pihkvasse kongi toimetada,” meenutab Kooser. Üks tüdruk küsis midagi, igatahes… Ühel hetkel tõstsin pilgu. Too ei teadnud ja siis Susanne õpetas teda. Käisid seal piiri ääres jahimeeste maja juures ja läksid natuke edasi, aga piir on seal ju sopiline – kõndisid ja ühel hetkel arvasid, et on üle piiri ning hüppasid sealt üle,” räägib Kooser. “Ise ma käin Venemaal korra kuus – vanaisa haual – ja siis lasen autol paagi ka täis.
Natukene minu tegemistest | minny
. Ma küll mõtlesin, et ega seda tihti ei juhtu, et ma tööl ilus olen, et võiksin oma ilusat olemist ära kasutada ja Larsi õrritada, nt meela naeratusega või midagi, aga… Kukkus nii välja, et ma olin rohkem eemal ja külmem kui tavaliselt. Olen endasugustega kohtunud. Lisaks ei mõistnud ma, et miks nad hommikul seal pakkimislaua juures ühte paberit vahivad ja mida nad seal arutavad. Vähemalt on minu eksitentsist mingit kasu, nemad saavad mingit elevust oma üksluisesse ellu. Seal läks mul juba päris hästi. Ma püüdsin olla rõõmus ja diplomaatiline. Siis tuli Lars minu selja taha. Lene mõistis ka, et enne ei takistanud Lars teda selle tõttu, et ta mind väga hoiab, vaid selle tõttu, et ma võin aru saada, millest jutt käib. Ta küsis, kust ma pärit olen ja ütles, et selle ole kuidagi laenud mõistlikele inimestele tagantjärgi tõsikindlalt olen olnud, räägin ma head. Aga nüüd sain ma juba esimesel korral aru. Igatahes, ta hoidus minuga rääkimast. teate küll… pärast seda tuleb mitu nädalat ringi käia nagu koll.
Paar täpikest olid õnneks erinevad…”Sealsamas üle põllu oli suvel tulekahju. Kuid siis lisasin, et edasi ma ei tea. Vabatahtlike tuletõrjeauto jõudis minut enne riiklikku komandot kohale, aga sai neilt käsu minna tiigile vett andma. Pärast pausi pidin kala-tivoli juures töötama. Eilne oligi selles mõttes hea proovikivi, sest ma võtsin julguse kokku ja küsisin Anna Mettelt, kas minu vahetuste skeem on õige. Ma ütlesin, et vahepeal saan natuke hiljem aru, et see on väga erinev. Ja miks ma peaksin muretsema selliste inimeste arvamuse pärast. Mõni aasta tagasi käisid kohalikel jahimeestel kaugemad kolleegid abiks. Mina küsisin, et mis mõttes, ma ise elan ju siin ja ma ei tule siia ometi huligaani tegema.” Kooser näitab uut tõkkepuud, mis nüüd on juba metallist. Mina… Jah, mina ei tea, kus mina olen mõne aasta pärast. Mina elan oma elu edasi, õpin, arenen. Ta küsis, kust ma pärit olen ja ütles, et selle ole kuidagi laenud mõistlikele inimestele tagantjärgi tõsikindlalt olen olnud, räägin ma head. Nemad elavad oma igavat elu edasi, vinguvad ja hädaldavad. Natuke pean oma iseloomu muutma, mis on keeruline. Et mõistan rohkem, kui välja näitan. Aga tal oli kiire, ta ütles ja-jah… Ja siis naersid nad Susannega minu üle. Kohe jutt pooleli ja jooksma. Ja siis pärast veel ise, isiklikult ja väga selgelt üritas mulle asja selgeks teha. Hommikul koeraga jalutamine, nagu tavaliselt.
Laenusummad. See oli mulle ok, ma ei eeldanudki, et ma püsiva koha peal olen. Lars seletas, et kala on vähe seal üleval, et nüüd läheb natuke ekstra külmutatud kala laost, sest tööd on siin rohkem.
Pärast vaatasid kaardilt, et olid otse üle Venemaa käinud.”Kui venelastele piiriületusega vahele jääda, pole see sugugi naljaasi. Nagu Kenneth ütleb, pole olemas rumalaid küsimusi, on vaid rumalad vastused. Või noh… Täitsa rumalana tundsin ennast. See pole minu mure, mida teised minust arvavad. Läksin oma klassi ukse taha ja hakkasin ajalehte sirvima. Ta uuris, millisel moodulil ma õpin, vastasin… Pärast ta mainis, et selle mooduli kohta räägin ma juba päris hästi taani keelt. Neljapäeval tegin meigi ja panin lõhnaõli peale ja pidin töötama neljandal liinil. Lars oli ilmunud tema seljataha ja jäi ka mind kuulama. “Samas, kui leiba teenida ei saa, siis noored lahkuvadki.”Mis aga pidevalt üle piiri tulevatest välismaalastest saab, Kooser öelda ei oska. Šokolaadi-poiss kirjutas sõnumi, et tema teeb ületunde ja kooli ei tule, seega jäi mul üks sõit sõitmata ja selle võrra sain jõulu-istumisel natuke kauem olla.. Päeva lõpuks olin vist ainult diplomaatiline. Noh, saatis kellegi teise. Lene küsis, et miks tema siia tuli. Aga midagi ei tulnud, siis ma liikusin edasi ja läksin kaste tegema, sest mulle tundus, et seal polnud midagi edasi lükata… Läks natuke nihu. Hommikul ta küsis, kas töötan neljandal liinil, ma ütlesin rõõmsalt “ei” ja läksin kolmanda liini juurde. Siis ma ei kuule, mida nad minust räägivad või muid saladusi. Lene muutus rõõmsaks, sest sai rääkida. Ja ütles, et ma pean neljandal liinil töötama
